Kõik on omamoodi

Ma ei hakka enam on nädalast kirjutama, kuna need on kõik siin sarnased. Teisipäevast laupäevani käin ikka tööl nii nagu varem, ainuke vahe on see, et selle nädala olen ma pitseeria baaris või vähemalt proovin seal olla. Teisipäeval oli seal mu esimene päev, see läks minuarvates väga hästi, väljaarvatud mu kohutav kõhuvalu, mis on mind kimbutanud esmaspäevast saati. Kolmapäeval pidin ma minema jälle randa tööle, kuna Kelli oli haige ja täna, neiljapäeval, käisin ma ülemusega haiglas.

Sõit haiglasse hakkas üle mägede ja küngaste, sest ma olin ma ravikindlustuskaardi koju jätnud. See oli ainuke plastikkaart mille kaasavõtmist õppejõud toonitasid. Minu kardike lebab rahulikult Eestis. Õnneks sai emme mulle sellest pildi saadetud ja sellest arstionule piisas. Ega arst ei osanudki mu kõhuvaluga midagi peale hakata, katsus ja kuulas kõhtu, pärast tegi pepule süsti ja andis kaasa nimekirja asjadega mida ma süüa ei tohi. Kokkuvõte nimekirjast: sure nälga!

Mõtlesin, et kirjutaks teile ka natuke siinsetest klientidest ja juhtumitest tööl. :)

1. Ravioli üllatus
   Randa tuli einestama üks briti perekond. Võtsin neilt joogitellimuse ja siis nad küsisid, et mis meil raviolide sees on. Ma ausalt ei teadnud ja ütlesin, et see saab olema üllatus. Nad hakkasid naerma ja ma kutsusin oma töökaaslase José. Ta samuti ei teadnud. Kuna me keegi ei teadnud, siis ma ütlesin lõpuks, et see saab olema suur üllatus, kuna ravioli sisu on kiivalt varjatud saladus.
2. Palun mulle kokteil ilma issi mahlata
   Isa tellis endale maasika daiquiri. Meil on see ilus punane ja kuna see on jää baasil tehtud, siis saab sellest klaasi ilusa väikese mäekese teha. Viisin selle lauda ja väike laps küsis kas ta saab ka seda proovida. Isa ütles, et ei saa kuna seal on alkohol sees. Seepeale vaatas mulle umbes neljane tüdrukutirts surmtõsiselt otsa ja küsis: „Kas sa teeksid selle kokteili mulle ilma issi mahlata?“
3. Ma töötan rannas, mul läheb suhkurt vaja
   Rannas on mul ka üks naiskolleeg. Ükskord tuli ta köögist välja kaks koogikest käes ja ütles, et tal läheb suhkust vaja, kuna ta töötab rannas ja seal on vaja palju energaiat. Kokki see väga ei rõõmustanud, mind aga küll, kuna üks koogike oli mulle mõeldud :).
4. Talle pole menüüd vaja
   Einestama tuli isa koos kahe pojaga. Võtsin kolm menüüd ja läksin nende juurde. Jagasin menüüd laiali. Isa ütles, et ma võin kõige väiksemalt menüü ära võtta, kuna ta ei oska lugeda. Nädala pärast oli isa koos poegadega jälle tagasi. Võtsin ka seekord kolm menüüd, kuid isa ütles, et pisike ei oska ikka veel lugeda.
5. 8 tassi teed
   Briid nagu nad on, joovad koguaeg teed. Tulidki siis randa 8 britti ja soovisid jooke tellida. Enne nende juurde minekut mõtlesin, et raudselt tahab igaüks midagi erinevat, hakka siis neid kokse meisterdama. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning läksin nende juurde.
   „Me võtame 8 tassi teed, teeme su elu kergeks.“ ütles üks mees. Ma ei kujuta ette mis kerendus mu näost läbi käis, aga terve seltskond hakkas naerma. Kui nad olid ennast kogunud, siis ütlesid, et ju see oli halb nali, aga nad siiski soovivad erinevaid kokteile.
6. Liiga palju lappe
   Üks hommik ladus José kõik lapid rannabaaris ritta ja ütles, vaadake kui palju meil neid on. Meil oli neid seitse tükki. Mõni oli ilmselgelt üleliia. Niipea kui Gustavo tööle jõudis olid kõik lapid kadunud, nüüd me ei teagi, järsku ta sööb neid.
7. Terve päeva broneering
   Rannas saab süüa lõunat ja õhtusööki. Lõuna jaoks broneeringut ei ole vaja, küll aga õhtusöögi jaoks peab olema broneering. Üks härra oligi ilusti teinud broneeringu kella seitsmeks ja soovis saada kindlat lauda number 23. Ise aga tatsas kohale kell kolm päeval ja nõudsi oma lauda. Halloooooo!!!!!! Ma tahtsin talle öelda, et kui sa saad arstile aja kell üks, siis sa ju ei eelda, et võid terve päeva vältel arsti uksest sisse lennata.

Ma ei teagi mida teile veel kirjutada. Võibolla seda, et enamus teist kindlasti mõtleb, et mul on siin päikese käes nii mõnus olla. Tegelikult ei ole. Okei, natuke on, aga see kuumus tüütab ära ka. Selle eest ei ole mitte kuhugi põgeneda. Ma ärkan üles, siin on palav, ma jään magama ja mul on ikka veel palav.

Näeme 23 päeva pärast,

ML

Suvi läbi

Manacor

Eelmise postituse lõpus soovisin ma tormist ilma ja selle ma ka sain. Torm oli kül öösel, aga ikkagi. Õhtul, enne suurt sadu, oli kõva tuul ja tibutas vaikselt. Vastu hommikut ärkasin ma sellepeale üles, et ma nägin väiku. Jah, ma magasin ja nägin seda välku mis õues oli. Kui see välgusähvatus tuli, siis oli kõik valge nagu oleks päev olnud.

Esmaspäeval, oma vabal päeval, olime me Kelliga turistid. Me otsustasime minna Manacori. Sinna saab Cala Barcast kahe bussiga. Esimesega pidime sõitma meile juba tuttavasse ja kodusesse Cala d'Ori. Seal oli meil üks tunnike aega järgmise bussini. Selle tunni jooksul läksime hommikust sööma, sest hotellis on söök kas kell 6.45, mis oli meie jaoks ilmselgelt liiga vara või siis 12.00, mis osutus seekord liiga hiliseks.

Järgmise bussiga sõitsime Manacori. Me polnud päris kindlad milline on õige peatus, kus me väljuma peaksime ja seetõttu sõitsime ühe peatuse liiga palju. Aga sellest polnud midagi katki, saimegi teha mitte nii mõnusa jalutuskäigu päikese all. Esimese asjana mis mulle ja ka Kellile silma jäi oli see, et tänavad olid mustad. Iga nurga peal vedeles sodi. Tatsasime kesklinnas ringi ja leidsime üles Manacori kuulsa turu. See oli hiiglama suur. Müügiks olid erinevad riided, jalanõud kui ka papagoid. Jalutasime turul ja vahepeal läksime külmutatud jogurti kohvikusse ennast jahutama.

Peale pisikest puhkust tahtsime turul veel asju uurida, kuid see oli kadunud. Vaatasin kella ja siis oli selge miks. Kell oli kaks ja kõigil oli siesta. Turg oli kokku pakitud ja ka tavalised poed. Vaatasime Kelliga nõutult teineteisele otsa ja mõtlesime, et mida siis nüüd teha. Mere äärde minna ei saanud, kuna see linnake on sisemaal. Kultuuri ka ei saanud vaadata, kuna seal ei olnud midagi vaadata. Üks kirik oli, aga kaua sa ikka selle ümber tiirutad. Ühe lahtise toidupoe leidsime, ostsime sealt endale juua ja istusime pingile ning ootasime siesta lõppu.

Linnas olid värvilised lambipostid

Pikniku vein

Härra Sink

Pärast siestat oli meil umbes poolteist tundi aega veel poodides ringi käia ja kaupa uurida. Buss tagasi tuli 18.15. Loomulikult jäi see oma 15 minutit hiljaks, aga eks see oli pigem imelik, kui buss õigel ajal tuleb. Õhtul koju jõudes varisesime väsinult voodidesse ja vaatasime kolm Pretty Little Liarsite osa, mille me olime linnas olles ühes toidukohas tõmmanud.

Tordid igale maitsele

See pole küll nussa, aga ajab asja ära

Täna, neljapäeval, käisime me Kelliga ka lõpuks 5D kinos. 5D kutt on juba meie sõber ja ta soovitas meile kõige paremat filmi mida vaadata. Oi kuidas ma karjusin seal, pärast oli kurk valus ja jalad värisesid. Me vaatasime filmi talvistest ameerika mägedest. Ma nii kartsin. Siis kui me sõitsine niiöelda otse maa poole, siis panin ma oma silmad kinni ja karjusin Kellile, et ma nii kardan. Pärast kui tuled põlema pandi, siis minu kõrval olev mees vaatas mind imelikult, et mis ma lõugan, see on ju ainult film. Meile Kelliga nii meeldis seal, et läheme kindlalt tagasi.

Mul on ainult 1 kuu veel jäänud siin päikese käes sulada. Näeme varsti,

ML