No tere, tere! Pole ammu kirjutanud siia. Ega selleks kirjutamiseks ei ole väga aega ka olnud, või no tegelikult on ikka olnud, aga siis on laiskus minust võitu saanud. Ma olen olnud tagasi Eestis poolteist kuud ja mul on selline tunne, nagu ma ei olegi oma suve mujal riigis veetnud. Tagasi Mallorca peale mõeldes tundub see suvi nii kaugena ja uskumatuna.  Ja, mulle meeldis Hispaanias, aga kodus on ikka kõige parem. Võibolla kunagi tulevikus elan ma veel välismaal, aga siis kindlasti mitte jäädavalt. Välismaal elamine annab juurde palju uusi kogemusi ja teadmisi. Võite mind pidada liiga patriootlikuks, aga kodumaa pinda oma jalge alt igaveseks pühkida ma ei suuda.

Eestis tagasi olles kihutasin ma järgmine päev kohe saarde, sest kooliaasta hakkas ja ma ei soovinud aktuselt puududa. Nüüd tagantjärgi mõeldes, oleksin ma võinud ka kodus magada, kuna midagi erilist see aktus endast ei kujutanud. Uus semester on päris huvitav. Mul on tavalised loengud, mõni huvitav, mõni igav ning mõni on surmigav KUID mul on ka õppeköök. Enne esimest õppekööki olin ma päris hirmul, ma ei osanud seda ettekujutada. Vaimusilmas nägin ma, kuidas seal lendavad taldrikud, pannid ja muud teravad töövahendid. Peale esimest õppekööki olin ma ma meeldivalt üllatunud, mulle isegi meeldis see. Nüüd ootan ma igakord juba järgmist ja järgmist. Mul on ka oma tiimikaaslastega vedanud. Me saame kõik omavahel hästi hakkama ja töö sujub alati üllatavalt hästi.

Septembri teises pooles jõudsin ma ära käia Soomes. Seal toimus intensiivkursus TURID 2015, mille eesmärgiks oli green care linna tingimustes. Kursus kestis nädala ja oli väga lõbus ja omamoodi ka hariv. 

Mida huvitavat ma veel teinud olen? Ma olen käinud koolis nagu tublile ja kohusetundlikule koolilapsele kohane. Kuna ma olen üliõpilasesinduse liige, siis oli ka minul au ristida selle aastaseid rebaseid. Pikalt ma sellel ei peatu, kuna rebased on üsna nirud. Need vähesed, kes korralikult ristimisest osa võtsid, neile suur au ja kiirus. 

Vot nii tuleb mängida

Ketis part

Suurepärane telekas ühikas

Praktika lõpp

 Kolm päeva tagasi sai minu praktika läbi. Nüüd on mul veel terve nädal Mallorca sooja päikese käes aega mõnuleda. Terve nädal, see on päris pikk aeg. Te kindlast mõtlete, et mida kõike huvitavat ma jõuan selle ajaga ära teha. Mitte paljut. Mul paar plaani küll on, aga need on tagasihoidlikud. Te küsite miks? Ma olen väsinud. Kevadel siia tulles teadsin ma, et mul on terve nädal pärast vaba ning mul olid suured ootused sellele vabale nädalale. Ma mõtlesin, et ma käin igalpool kuhu veel jõudnud ei ole ja teen kõiksugu asju. Nüüd kui see aeg kätte on jõudnud olen mina väsinud. Ma olen teinud tööd terve suve vältel, 5 päeva nädalas, 8 tundi päevas. Jah, ma olen varemgi niimoodi tööd teinud, isegi rohkem, aga siin kuidagi tundus see töö kurnavam olevat. Võibolla mängis selles mingit rolli ka pidev kuumus, millega ma harjunud ei ole.

Kuna mu suvi saab siin kohe läbi, siis ma ei teagi, kas kirjutada teile siia mingi kokkuvõte või ei. Ma arvan, et sellel ei ole mõtet, sest ma olen ju siia blogisse vahelduva eduga juba kõik varasemalt kirja pannud. Loomulikult, kui teil on mingeid küsimusi või eriline huvi mingi asja vastu, siis ärge peljake küsida, ma proovin vastata teile nii hästi kui ma oskan.

Peaaegu sama pikk kui lamp

Natuke mul teile siiski kirjutada on. Paar päeva enne praktika lõppu jooksime Kelliga Sokolaadiga kokku. Nagu me hiljem teada siame, siis on tema tegelik nimi Jose Luis, mis sobib talle nagu valatult ja pealekauba on ta veel hotelli asedirektor. Igastahes, ta küsis meilt, et ka me ikka teame, et me peame talle prakika lõpus kirjutama jutukese oma suvest ja kogu praktika kogemusest. Me vaatasime Kellige teineteisele üllatunud nägudega otsa ja mõtlesime, et mis jama ta nüüd suust välja ajab, järsku on ta soojusega ära kamminud. Niipea kui ta nägi, et me oleme väga segaduses ja kuulsime sellest jutukesest esimest korda, siis ta seletas meile meie ülesande lahti. Eriti oluliseks pidas ta seda, et see oleks inglise keeles, et ta sellest ikka aru saaks ja teine oluline punkt oli see, et jutuke ei oleks pikem kui üks lehekülg, kuna ta ei viitsi/taha ülemäära palju lugeda. Ma lisan selle jutukese ka siia, siis kes tahab, saab kiire ülevaatliku kokkuvõtte minu tööst.

Internship at IBEROSTAR Club Cala Barca

I, Maire Link, did my summer internship at the hotel named IBEROSTAR Club Cala Barca. Internship lasted for 3 months, 01.06.2015-01.09.2015. For my internship, I had to work in the restaurant and in the bar. I had to learn how to be a good waitress and bartender. First half of my practis, I worked at the main restaurand Baleares and the other half, I was at the Sea Soul Beach Club and I had a change to be at the bar for one week as well.

I have to say that hotel staff is very friendly and helpful. When I had any questions, I went up to Juan or Pepe, and they helped me every time. At first I didn't speak Spanish and it was hard for me to communicate with my coworkers. Now, in the end of my internship, I don't find it hard anymore.

Baleares restaurant is the biggest restaurant in the hotel, therefore, threre are a lot of people all the time. I worked 8 hour a day, 4 hours in the morning and other 4 hours at night. I had to prepare tables for the clients. Also, I had to clean up dirty dishes. First week was very tirening. After the work, my hands and feet were hurting,because I was not used to do this kind of job but more I worked the more I got to used to it.

Other half of my internship I worked at the Sea Soul Beach Club. To tell you the truth, this was my favourite place to work. I really loved the people who worked there. They were extra friendly and helpful towards me. In the beach club I learned how to take peoples' orders and how to serve food. Before I worked in the beach, I didn't know how to work with a tray, but after one week I learned it. I even learned how to reserve tables for the dinner and how to act when someone had strange or odd questions.

As I said before, I worked one week in the bar as well. It was a completely new experience for me. In the bar I had to serve cocktails and soft drinks. At first it was hard, because I didn't know how to make different cocktails and I had to ask help all the time. When half of the week was over, I got better and remembered all the ingriedients for different cocktails. I think I would have developed my skills further, but I had only one week in bar. Two weeks would have been better.

Now, in the end of my internship I can tell, that I have developed my skills. I feel more confident to work in the restaurant and bar. I am very grateful for this summer. I do not have any complains about coworkers, about the place I lived in and about the work I did.

Maire Link

Ma olen teile ka rääkinud, et ma pean tegema praktika kohta aruande. Üks aruanne oli vaja kirjutada toateenija praktikast ja teine saaliteenindaja omast. Need on mul kenasti valmis. Praktika viimasel päeval viisime ka tagasiside küsimustiku ülemusele, mille ta peab ära täitma, seal olid lihtsalt küsimused ning ta pidi tegema linnukese õigesse kasti, arvestades minu arengut ja tööd praktika vältel. Ainus probleem oli sellest, et küsimustik oli inglise keeles ja ülemus ei mõista seda keelt kuigi hästi. Õhtul, kui minu töö oli juba läbi ja ülemusel hakkas see ka lõppema, siis läksin paberitele järgi, lootuses,e t ta on need jõudnud kuidagi ära täita. Kobinetis oli veel üks natuke madalam ülemus. Mõlemal, nii kõrgemal ülemusel kui ka madalamal olid õllepudelid ees ja täitsid sela usinalt mingeid oma dokumente. Me astusime Kelliga sisse ja küsisime oma pabereid. Ülemus ütles, et istuge maha. Meie ülesanne oli need paberid talle kuidagi ära tõlkida. Sellest tõotas tulla pikk õhtu, mistõttu ülemus heistas üles baari ja käskis ka mulle ja Kellile õlled tuua. Nii me siis istusimegi neljakesi keldrikorruse kabinetis, õlled ees ja täitsime dokumente.

Emme saatis mulle vahepeal Eestist pakikese, kus oli sees ka üks sokolaad ja kommikarp. Sokolaadi andsin ülemusele ning kommikarbi otsustasin viia randa oma töökaaslastele. Kommikarbiga randa jõudes olid kõik rõõmsad mind nähes. Kallistasid ja musitasid nagu siin kombeks on. Kommid tehti lahti ja kõigile meeldisid need. Nad küsisid, et ega mul rohkem komme ei ole, igaüks sooviks saada omale oma karpi. Ju siis Annekese kommid on tõesi nii head ja maitsvad.

Hellusehetk Noeliaga

Hellusehetk Joséga

Tegelikult oleks mul teile veel nii palju rääkida. Näiteks kuidas ma sosinal tellisin endale alkoholi vaba kokteili koos alkohooliga ja kuidas siis ülejäänud ei uskunud, et see on mul alkohooli vaba või siis kuidas meid ei lastud Kelliga enne tuppa kui oleme loddy baaris koos töökaaslastega pitsi viina võtnud ja neid toredaid ja meeldejäävaid seiku on veel ja veel, aga kahjuks ma ei saa teile edastada seda tunnet mis mul siin on. Ma võin ju rääkida ja rääkida, aga need lood ei tähenda teie jaoks mitte midagi, kuna te ei ole tundunud seda tunnet mis mina siin koos kõigi nende toredate töökaaslastega. Seetõttu ma arvan, et selleks korraks on Mallorca kohta kõik võibolla kui homme Palmas midagi huvitavat juhtub, siis kirjutan selelst ka, aga eks ole siis näha.

Näeme juba väga-väga varsti,

ML

Kliendid tegid kingituse. Tegelikult, naid ei viitsinud neid enda koju viia ja jätsid mulle.

Jääääääätis

Kõik on omamoodi

Ma ei hakka enam on nädalast kirjutama, kuna need on kõik siin sarnased. Teisipäevast laupäevani käin ikka tööl nii nagu varem, ainuke vahe on see, et selle nädala olen ma pitseeria baaris või vähemalt proovin seal olla. Teisipäeval oli seal mu esimene päev, see läks minuarvates väga hästi, väljaarvatud mu kohutav kõhuvalu, mis on mind kimbutanud esmaspäevast saati. Kolmapäeval pidin ma minema jälle randa tööle, kuna Kelli oli haige ja täna, neiljapäeval, käisin ma ülemusega haiglas.

Sõit haiglasse hakkas üle mägede ja küngaste, sest ma olin ma ravikindlustuskaardi koju jätnud. See oli ainuke plastikkaart mille kaasavõtmist õppejõud toonitasid. Minu kardike lebab rahulikult Eestis. Õnneks sai emme mulle sellest pildi saadetud ja sellest arstionule piisas. Ega arst ei osanudki mu kõhuvaluga midagi peale hakata, katsus ja kuulas kõhtu, pärast tegi pepule süsti ja andis kaasa nimekirja asjadega mida ma süüa ei tohi. Kokkuvõte nimekirjast: sure nälga!

Mõtlesin, et kirjutaks teile ka natuke siinsetest klientidest ja juhtumitest tööl. :)

1. Ravioli üllatus
   Randa tuli einestama üks briti perekond. Võtsin neilt joogitellimuse ja siis nad küsisid, et mis meil raviolide sees on. Ma ausalt ei teadnud ja ütlesin, et see saab olema üllatus. Nad hakkasid naerma ja ma kutsusin oma töökaaslase José. Ta samuti ei teadnud. Kuna me keegi ei teadnud, siis ma ütlesin lõpuks, et see saab olema suur üllatus, kuna ravioli sisu on kiivalt varjatud saladus.
2. Palun mulle kokteil ilma issi mahlata
   Isa tellis endale maasika daiquiri. Meil on see ilus punane ja kuna see on jää baasil tehtud, siis saab sellest klaasi ilusa väikese mäekese teha. Viisin selle lauda ja väike laps küsis kas ta saab ka seda proovida. Isa ütles, et ei saa kuna seal on alkohol sees. Seepeale vaatas mulle umbes neljane tüdrukutirts surmtõsiselt otsa ja küsis: „Kas sa teeksid selle kokteili mulle ilma issi mahlata?“
3. Ma töötan rannas, mul läheb suhkurt vaja
   Rannas on mul ka üks naiskolleeg. Ükskord tuli ta köögist välja kaks koogikest käes ja ütles, et tal läheb suhkust vaja, kuna ta töötab rannas ja seal on vaja palju energaiat. Kokki see väga ei rõõmustanud, mind aga küll, kuna üks koogike oli mulle mõeldud :).
4. Talle pole menüüd vaja
   Einestama tuli isa koos kahe pojaga. Võtsin kolm menüüd ja läksin nende juurde. Jagasin menüüd laiali. Isa ütles, et ma võin kõige väiksemalt menüü ära võtta, kuna ta ei oska lugeda. Nädala pärast oli isa koos poegadega jälle tagasi. Võtsin ka seekord kolm menüüd, kuid isa ütles, et pisike ei oska ikka veel lugeda.
5. 8 tassi teed
   Briid nagu nad on, joovad koguaeg teed. Tulidki siis randa 8 britti ja soovisid jooke tellida. Enne nende juurde minekut mõtlesin, et raudselt tahab igaüks midagi erinevat, hakka siis neid kokse meisterdama. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning läksin nende juurde.
   „Me võtame 8 tassi teed, teeme su elu kergeks.“ ütles üks mees. Ma ei kujuta ette mis kerendus mu näost läbi käis, aga terve seltskond hakkas naerma. Kui nad olid ennast kogunud, siis ütlesid, et ju see oli halb nali, aga nad siiski soovivad erinevaid kokteile.
6. Liiga palju lappe
   Üks hommik ladus José kõik lapid rannabaaris ritta ja ütles, vaadake kui palju meil neid on. Meil oli neid seitse tükki. Mõni oli ilmselgelt üleliia. Niipea kui Gustavo tööle jõudis olid kõik lapid kadunud, nüüd me ei teagi, järsku ta sööb neid.
7. Terve päeva broneering
   Rannas saab süüa lõunat ja õhtusööki. Lõuna jaoks broneeringut ei ole vaja, küll aga õhtusöögi jaoks peab olema broneering. Üks härra oligi ilusti teinud broneeringu kella seitsmeks ja soovis saada kindlat lauda number 23. Ise aga tatsas kohale kell kolm päeval ja nõudsi oma lauda. Halloooooo!!!!!! Ma tahtsin talle öelda, et kui sa saad arstile aja kell üks, siis sa ju ei eelda, et võid terve päeva vältel arsti uksest sisse lennata.

Ma ei teagi mida teile veel kirjutada. Võibolla seda, et enamus teist kindlasti mõtleb, et mul on siin päikese käes nii mõnus olla. Tegelikult ei ole. Okei, natuke on, aga see kuumus tüütab ära ka. Selle eest ei ole mitte kuhugi põgeneda. Ma ärkan üles, siin on palav, ma jään magama ja mul on ikka veel palav.

Näeme 23 päeva pärast,

ML

Suvi läbi

Manacor

Eelmise postituse lõpus soovisin ma tormist ilma ja selle ma ka sain. Torm oli kül öösel, aga ikkagi. Õhtul, enne suurt sadu, oli kõva tuul ja tibutas vaikselt. Vastu hommikut ärkasin ma sellepeale üles, et ma nägin väiku. Jah, ma magasin ja nägin seda välku mis õues oli. Kui see välgusähvatus tuli, siis oli kõik valge nagu oleks päev olnud.

Esmaspäeval, oma vabal päeval, olime me Kelliga turistid. Me otsustasime minna Manacori. Sinna saab Cala Barcast kahe bussiga. Esimesega pidime sõitma meile juba tuttavasse ja kodusesse Cala d'Ori. Seal oli meil üks tunnike aega järgmise bussini. Selle tunni jooksul läksime hommikust sööma, sest hotellis on söök kas kell 6.45, mis oli meie jaoks ilmselgelt liiga vara või siis 12.00, mis osutus seekord liiga hiliseks.

Järgmise bussiga sõitsime Manacori. Me polnud päris kindlad milline on õige peatus, kus me väljuma peaksime ja seetõttu sõitsime ühe peatuse liiga palju. Aga sellest polnud midagi katki, saimegi teha mitte nii mõnusa jalutuskäigu päikese all. Esimese asjana mis mulle ja ka Kellile silma jäi oli see, et tänavad olid mustad. Iga nurga peal vedeles sodi. Tatsasime kesklinnas ringi ja leidsime üles Manacori kuulsa turu. See oli hiiglama suur. Müügiks olid erinevad riided, jalanõud kui ka papagoid. Jalutasime turul ja vahepeal läksime külmutatud jogurti kohvikusse ennast jahutama.

Peale pisikest puhkust tahtsime turul veel asju uurida, kuid see oli kadunud. Vaatasin kella ja siis oli selge miks. Kell oli kaks ja kõigil oli siesta. Turg oli kokku pakitud ja ka tavalised poed. Vaatasime Kelliga nõutult teineteisele otsa ja mõtlesime, et mida siis nüüd teha. Mere äärde minna ei saanud, kuna see linnake on sisemaal. Kultuuri ka ei saanud vaadata, kuna seal ei olnud midagi vaadata. Üks kirik oli, aga kaua sa ikka selle ümber tiirutad. Ühe lahtise toidupoe leidsime, ostsime sealt endale juua ja istusime pingile ning ootasime siesta lõppu.

Linnas olid värvilised lambipostid

Pikniku vein

Härra Sink

Pärast siestat oli meil umbes poolteist tundi aega veel poodides ringi käia ja kaupa uurida. Buss tagasi tuli 18.15. Loomulikult jäi see oma 15 minutit hiljaks, aga eks see oli pigem imelik, kui buss õigel ajal tuleb. Õhtul koju jõudes varisesime väsinult voodidesse ja vaatasime kolm Pretty Little Liarsite osa, mille me olime linnas olles ühes toidukohas tõmmanud.

Tordid igale maitsele

See pole küll nussa, aga ajab asja ära

Täna, neljapäeval, käisime me Kelliga ka lõpuks 5D kinos. 5D kutt on juba meie sõber ja ta soovitas meile kõige paremat filmi mida vaadata. Oi kuidas ma karjusin seal, pärast oli kurk valus ja jalad värisesid. Me vaatasime filmi talvistest ameerika mägedest. Ma nii kartsin. Siis kui me sõitsine niiöelda otse maa poole, siis panin ma oma silmad kinni ja karjusin Kellile, et ma nii kardan. Pärast kui tuled põlema pandi, siis minu kõrval olev mees vaatas mind imelikult, et mis ma lõugan, see on ju ainult film. Meile Kelliga nii meeldis seal, et läheme kindlalt tagasi.

Mul on ainult 1 kuu veel jäänud siin päikese käes sulada. Näeme varsti,

ML

Sea Soul Beach Club

Terve selle nädala olen ma tööd teinud Sea Soul Beach Clubis. Mulle meeldib seal, sest seal on palju rahulikum kui restos. Rahvast käib vähem ja ei ole koguaeg trammi. Pool praktikat pean ma olema restos ja teine pool baaris. Esimese poole olen ma nüüd restos ära olnud ja sellepärast Juan mind restost niiöelda minema saatiski. Ausaltöeldes pole ma seal rannabaaris veel väga baaritööd teha jõudnud, nad lihtsalt ei taha mind baari lasta, aga ma pressin ennast sinna igal võimalusel. Selle töönadala viimasel päeval keeldusin ma baarist välja tulemast ja mingi ime läbi  lasitki nad mul seal terve päeva olla. Mul on nüüd uus töögraafik, mida ma ka juba eelmises postituses mainisin. Alguses olin ma natuke hirmul, et kas ma jõuan olla 7 tundi järjest tööl, sest ma ei osanud rannabaari tööd kuidagi ette kujutada ja võrdlesin seda resto omaga. Kui ma peaksin rannas ka sama palju ringi jookma kui restos, siis ma seda 7 tundi küll üle ei elaks. Esimene päev ma ikka lendasin seal all ringi, koristasin laudu, viisin tellimusi lauale ja tegin mõend joogid. Mu tööpäev oli poolepeal, kui rannabaari vahetusevanem minu juurde tuli ja ütles, et ma ei töötaks nii palju. EI TÖÖTAKS NII PALJU?????? Ma polnud õieti tööd teinudki. Kui ma eestis ka nii vähe kuskil kohvikus tööd teeksin, siis lastaks mind lihtsalt laiskuse eest lahti.

Töötajate õhtusöök on kella viiest seitsmeni. Mina ja Kelli aga lõpetame töö pool kaheksa. Kuna siis enam töötajatele süüa ei ole, lubab Juan meil käia restos söömas koos klientidega. Mulle see väga meeldib. Mitte, et töötajatele mõeldud söök halb oleks,  aga see on suhteliselt üksluine ja on juba ära tüüdanud. Klientide õhtusöögi menüü on väga mitmekesine ja Kelliga me alati jookseme seal söögi vahel ja kuhjame taldrikud toitu täis, kuna kõike ju peab proovima.

Uus graafik võimaldab meil nüüd Kelliga käia vaatamas õhtust meelelahutusprogrammi, seni oleme näinud ainult pühapäeva ja esmaspäeva õhtuseid etendusi. Siin on need etendused erisuguseg. Mõni õhtu on laval meie omad meelelahutajad, mõni õhtu on laval võõrad, kes siis laulavad ja tantsivad, olenevalt õhtusest teemast. Mina naudin rohkem neid õhtuid, kui on laval tuttavad näod. Nad suudavad rahva kuidagi palju rohkem kaasa elama panna ja nende etendused on mulle ka rohkem meeltmööda.

Esmaspäeval, nädala viimasel vabal päeval otsustasin ma minna siin samas olevasse loodusparki. Reket, mees kes elab meist paar rõdu edasi, soovitas ka sinna minna, kuna seal olevat kaks türkiissinise veega randa. Ma olen tahtnud sinna juba pikalt minna, aga varem pole nagu kuidagi jõudnud. Seekord otsustasin, et vahet pole mis ette tuleb, ma lähen. Kahjuks pidin üksinda minema, kuna Kelli oli suutnud ennast eelmine päev rannas ära põletada. Peale hommikusööki (12.30) pakkisin oma seljakoti kokku ja hakkasin minema. Kuramuse palav oli ja peale 5 meetrit sammumist olin juba higine. Tatsasin läbi pargi, seal oli nii mõnus, vaikne ja rahulik. Kui jõudsin pargist välja ja nägin neid helesinese veega randu, siis jäi mul suu lahti. See oli kõik nii ilus. Rahvast oli loomulikult mõlemas rannas meeletult palju, aga otsustasin siiski ennast ka kuhugi parkida. Esimese asjana läksin ma kohe vette, et ennast maha jahutada. Vesi oli soe. Erinevalt meie hotelli rannast on sealne merepõhi kivivaba ja sügavaks läheb päris kiiresti. Mõne tunni vedelesin rannas. Ma olin kaasa võtnud ka oma rahakoti ja sooja ilmaga tuleb ju ikka jäätise isu. Jäätise sabas olles avastasin, et mul ei olegi palju sularaha, õnneks sain müntidest kokku kraapida piisava summa jääjoogi jaoks.

Siin soojas on mul veel pea üks kuu olla. Need kaks kuud, mis varsti täis saavad, on mööda lennanaud nii kiiresti. Pilgutan korra silma ja jälle on järgmine nädal seljataga. Arvatavasti pudeneb ka see viimane kuu sõrmede vahelt liiga kiiresti. Ma olen mõelnud ka juba natuke kooli peale ja kõigile nendele praktika aruannetele mis on vaja ära saata. Toateeninduse praktika aruande kirjutamisega olen ma juba natuke algust teinud. Midagi kaelamurdvat see ei ole, lihtsalt peangi ennast kätte võtma ja selle ära lõpetama. Nii toateeninduse kui ka restoteeninduse praktika aruannete esimesed versioonid on vaja õppejõududele ära saata hiljemalt 5. septembriks. Sinna on küll omajagu aega, aga ma ei taha ka kõike viimasele hetkele jätta. Ma olen endale eesmärgiks seadnud augusti keskpaiga, siis tahan ma olla valmis mõlema praktika aruandega.  Ma tahan endale jätta ka mõne tagavara nädala, kuna me kõik ju teame kui nokkivad võivad õpetajad olla.

Fun fact: Ma olen siin täiesti hispaania keele lainele ümber lülitunud. Nädalavahetusel väljas olles ütlesin, et ma oskan vene keelt. Sellepeale küsis Belgia minult kohe vene keeles, et kuidas mul läheb. Minu vastus oli hispaania keeles, et häsi ja kuidas sinul.

KÕIGE KOHUTAVAM TEISIPÄEVA ÖÖ

Peale esimest tööpäeva uues kohas olin ma natuke väsinud, Kelli ka. Õhtul läksime voodisse, aga uni ei saanud kuidagi tulla. Esiteks oli nii kohutavalt palav. Ma ei ole suutnud mitte kunagi magada ilma tekita või linata, alati peab midagi mu keha puudutama. Aga alates teisipäevast olen ma sellest kombest lahti saanud. Uni hakkas juba nurgatagant piiluma kui keegi (arvatavasti Sokk) otsustas oma sõprdaega, et nüüd on õige aeg pidutseda ja ennast linna sättida ja nad ei teinud seda vaikselt. Lõpuks kui nad olid taksoga linna kihutanud siis me uinusime, kell võis olla siis kahe kolme aeg. Uni kadus kui Belgia ja tema sõbrannad pool kuus hommikul meie lahtise akna (akent ei saa kinni hoida, muidu ei ole toas õhku) taga midagi arutasid. Jällegi mitte vaikselt. Ma olin nii kuri. Läksin akna peale ja ütlesin neile: „Vabandage, aga kell ei ole isegi mitte kuus, järsku lähete valite mõne muu koha.“ Belgia ehmatas minu vahelesegamie peale nii ära. Üllatunud näoga ta vabandas ja lubas kohe lõpetada. Paar tundi vist saime veel magada kui uksekell helises. Roomasin ukseni ja seal seisin üks hola eit, meie naaber. Ta küsis, et kas ta võib läbi meie rõdu enda rõdule minna. Mis mul selle peale ikka öelda oli, roni kui tahad. Pool tunnikest vist vedelesin veel voodis ja siis oligi juba aeg nii kaugel kui pidin ennast töö jaoks valmis sättima. See öö korralikult magada ei saanudki, imekombel tööl olles väsimust ei olnudki.

Palju päikest (ise tahaksin tormist ilma),

ML

Kõik esmaspäevad ei olegi sinised

Täna hommikul tegin ma silmad lahti ja mõtlesin mis aasta on. Vaatasin toas ringi ja jõudsin järeldusele, et 2015. Te mõtlete, et miks mul selline küsimus ärgates oli, vastus on tegelikult väga lihtne. Eile õhtupoolikul lugesin rõdul oma telefonis olevat ainsat raamatut 50 Shades of Grey, vaatasin kella ja kell oli 19.21. Meil oli Kelliga plaan minna 21.00 õhtust showd vaatama, niisiis ma otsustasin, et lähen teen kiire lebotamise. Äratuskella peale ma ei mõelnud, kuna teadsin, et magama ma nagunii ei jää. Dadadadaammmmm, silmad tegin ma lahti alles hommikul. Ju mu keha siis vajas korralikku restarti (u 15 tundi magusat und).

Uuest töönädalast ehk siis homsest töötan ma rannabaaris Seasoul Beach Club. Kelli saab samuti uude kohta. Tema hakkab töötama pitseerias. Selle uudise pärast ei olegi minu esmaspäev sinine. Uues kohas töötamise juures on nii mõnigi pluss:

• Töö hakkab alles 12.30
• Tööpäev on varasema 8 tunni asemel 7 tundi
• Saan proovida midagi muud peale taldrikute tassimise
• Töö lõppeb 19.30, mis tähendab seda, et ma saan minna vaatama iga õhtu meelelahutusprogrammi, varem saime ainult pühapäeva ja esmaspäeva õhtul.

Kahjuks on mõned miinused ka:

• Rannabaaris ei ole konditsioneeri ja ma pean seal töötama kõige palavamal ajal
• Me töötame 7 tundi jutti, varem oli 4+4 (vahepeal oli aega lebotada)
• Päeval ei saa randa minna

Hmm, aga mis ma siis terve selle nädala tegin. Ega midagi huvitavat ei teinud. See oli meie esimene nädal, kus me ei käinud päevcal Cala d'Oris, meil lihtsalt ei olnud sinna päeval asja. Sellele tagasi mõeldes on tunne nagu midgai tähtast oleks tegemata jäänud. Laupäeva õhtul peale väsitavat töönadalat käisime väljas nagu ikka. Enne välja minekut ütlesin Kellile:“Meil ei tohi hommikul suurt pohmakat olla, kuna meil ei ole vett millega seda ravida.“ Meil oli joogivett tõesti ainult paar lonksu. Kõik muud joodavad vedelikud olid ka otsa lõppenud. Time Outis aretasime tutvust baarmani ja Djga. Nendega sõbraks saamine on väga kasulik. Baarman teeb soodukat ja DJ mängib meie soovilugusi. Esimest korda toimus Time Outis ka baareleiti peal mingi tegevus. Üks teenindaja otsustas, et kliendid on janused ja neid on kõige parem kastekannuga joota. Meiegi Kelliga võtsime ennast ritta ja saime paar lonksu.

Kui te millegi pärast tahaksite teada mis tunne on, kui teil on pipar silmas, siis võite julgelt minu poole pöörduda. Proovisin seda, mitte küll vabatahtlikul, vaid oma rumalusest, tunne oli huvitav ja omamoodi, aga kindlasti mitte nii suurepärane, et ma seda uuesti prooviksin.

Siinsed ülemused on naljakad ja hoolivad. Kindlasti leidub selliseid ka eestis, aga pead ma ei anna. Nagu ma olen rääkinud, sisi kõige kõrgem ülemus Juan teeb pidevalt nalja. (Tal ei ole kunagi vaba päeva). Ülemus Pepe on seevastu mega hooliv. Üks õhtu läksin ta juurde jutuga, et mu kõht valutab, võimalik, et see oli jälle tühi, aga põrgu valu see igastahes tegi. Küsisin, kas tal on valuvaigistit. Ta vastas, et uurib, hetk hiljem tuli tagasi tassitäie kummeli teega ning ütles, et see on tervislikum kui tablet. Peale tööpäeva lõppu hakkasin koju minema, Pepe kutsus mind tagasi ja uuris kuidas mu kõht nüüd on. Ütles veel, et võta õun koju kaasa, see pidavat ka aitama.

Nagu te juba eelnevalt olete lugenud, siis on meie wc-pott katki. Kui me tahame vett peale lasta, siis me peame tõstma selle veepaagi kaane üles ja seal näppima mingit jubinat. Ei tundu midagi keerulist, aga see on tegelikult jube tüütu. Nii me siis otsustasime, et räägime sellest Juanile, las saadab kellegi seda parandama. Kui ta kuulis meie murest, siis esimese asjana arvas ta, et me istusime poti katki. Ei no hea nali küll, ma ausalt ei suuda ettekujutada kui suure hooga peaks wc-potile istuma, et see kildudeks puruneks või sinna mõni pragu sisse tuleks.

Kui ma lõpetan söömise, siis ma pean uuesti sööma, sest viimasest söögikorrast on nii palju aega möödas. Et leib oleks alati teie söögilaual,

ML

Sain klubis visiitkaardi. Kes soovib jutukaaslast, siis palun helistage.

niiöelda laste bassein

Uurisin mida spaa pakub

Resto terrsass

Õhtusöögi kate

Spaad promotakse ka

Lobibaar

Koht kus ma tööle hakkan

Töötajate söökla

Minu õhtusöök

Minu uus tööriietus, plätudega ma arvatavasti minna ei või :(