Maire: Kõik esmaspäevad ei olegi sinised

Täna hommikul tegin ma silmad lahti ja mõtlesin mis aasta on. Vaatasin toas ringi ja jõudsin järeldusele, et 2015. Te mõtlete, et miks mul selline küsimus ärgates oli, vastus on tegelikult väga lihtne. Eile õhtupoolikul lugesin rõdul oma telefonis olevat ainsat raamatut 50 Shades of Grey, vaatasin kella ja kell oli 19.21. Meil oli Kelliga plaan minna 21.00 õhtust showd vaatama, niisiis ma otsustasin, et lähen teen kiire lebotamise. Äratuskella peale ma ei mõelnud, kuna teadsin, et magama ma nagunii ei jää. Dadadadaammmmm, silmad tegin ma lahti alles hommikul. Ju mu keha siis vajas korralikku restarti (u 15 tundi magusat und).

Uuest töönädalast ehk siis homsest töötan ma rannabaaris Seasoul Beach Club. Kelli saab samuti uude kohta. Tema hakkab töötama pitseerias. Selle uudise pärast ei olegi minu esmaspäev sinine. Uues kohas töötamise juures on nii mõnigi pluss:

Töö hakkab alles 12.30
Tööpäev on varasema 8 tunni asemel 7 tundi
Saan proovida midagi muud peale taldrikute tassimise
Töö lõppeb 19.30, mis tähendab seda, et ma saan minna vaatama iga õhtu meelelahutusprogrammi, varem saime ainult pühapäeva ja esmaspäeva õhtul.

Kahjuks on mõned miinused ka:

Rannabaaris ei ole konditsioneeri ja ma pean seal töötama kõige palavamal ajal
Me töötame 7 tundi jutti, varem oli 4+4 (vahepeal oli aega lebotada)
Päeval ei saa randa minna

Hmm, aga mis ma siis terve selle nädala tegin. Ega midagi huvitavat ei teinud. See oli meie esimene nädal, kus me ei käinud päevcal Cala d'Oris, meil lihtsalt ei olnud sinna päeval asja. Sellele tagasi mõeldes on tunne nagu midgai tähtast oleks tegemata jäänud. Laupäeva õhtul peale väsitavat töönadalat käisime väljas nagu ikka. Enne välja minekut ütlesin Kellile:“Meil ei tohi hommikul suurt pohmakat olla, kuna meil ei ole vett millega seda ravida.“ Meil oli joogivett tõesti ainult paar lonksu. Kõik muud joodavad vedelikud olid ka otsa lõppenud. Time Outis aretasime tutvust baarmani ja Djga. Nendega sõbraks saamine on väga kasulik. Baarman teeb soodukat ja DJ mängib meie soovilugusi. Esimest korda toimus Time Outis ka baareleiti peal mingi tegevus. Üks teenindaja otsustas, et kliendid on janused ja neid on kõige parem kastekannuga joota. Meiegi Kelliga võtsime ennast ritta ja saime paar lonksu.

Kui te millegi pärast tahaksite teada mis tunne on, kui teil on pipar silmas, siis võite julgelt minu poole pöörduda. Proovisin seda, mitte küll vabatahtlikul, vaid oma rumalusest, tunne oli huvitav ja omamoodi, aga kindlasti mitte nii suurepärane, et ma seda uuesti prooviksin.

Siinsed ülemused on naljakad ja hoolivad. Kindlasti leidub selliseid ka eestis, aga pead ma ei anna. Nagu ma olen rääkinud, sisi kõige kõrgem ülemus Juan teeb pidevalt nalja. (Tal ei ole kunagi vaba päeva). Ülemus Pepe on seevastu mega hooliv. Üks õhtu läksin ta juurde jutuga, et mu kõht valutab, võimalik, et see oli jälle tühi, aga põrgu valu see igastahes tegi. Küsisin, kas tal on valuvaigistit. Ta vastas, et uurib, hetk hiljem tuli tagasi tassitäie kummeli teega ning ütles, et see on tervislikum kui tablet. Peale tööpäeva lõppu hakkasin koju minema, Pepe kutsus mind tagasi ja uuris kuidas mu kõht nüüd on. Ütles veel, et võta õun koju kaasa, see pidavat ka aitama.

Nagu te juba eelnevalt olete lugenud, siis on meie wc-pott katki. Kui me tahame vett peale lasta, siis me peame tõstma selle veepaagi kaane üles ja seal näppima mingit jubinat. Ei tundu midagi keerulist, aga see on tegelikult jube tüütu. Nii me siis otsustasime, et räägime sellest Juanile, las saadab kellegi seda parandama. Kui ta kuulis meie murest, siis esimese asjana arvas ta, et me istusime poti katki. Ei no hea nali küll, ma ausalt ei suuda ettekujutada kui suure hooga peaks wc-potile istuma, et see kildudeks puruneks või sinna mõni pragu sisse tuleks.

Kui ma lõpetan söömise, siis ma pean uuesti sööma, sest viimasest söögikorrast on nii palju aega möödas. Et leib oleks alati teie söögilaual,