Manacor

Eelmise postituse lõpus soovisin ma tormist ilma ja selle ma ka sain. Torm oli kül öösel, aga ikkagi. Õhtul, enne suurt sadu, oli kõva tuul ja tibutas vaikselt. Vastu hommikut ärkasin ma sellepeale üles, et ma nägin väiku. Jah, ma magasin ja nägin seda välku mis õues oli. Kui see välgusähvatus tuli, siis oli kõik valge nagu oleks päev olnud.

Esmaspäeval, oma vabal päeval, olime me Kelliga turistid. Me otsustasime minna Manacori. Sinna saab Cala Barcast kahe bussiga. Esimesega pidime sõitma meile juba tuttavasse ja kodusesse Cala d'Ori. Seal oli meil üks tunnike aega järgmise bussini. Selle tunni jooksul läksime hommikust sööma, sest hotellis on söök kas kell 6.45, mis oli meie jaoks ilmselgelt liiga vara või siis 12.00, mis osutus seekord liiga hiliseks.

Järgmise bussiga sõitsime Manacori. Me polnud päris kindlad milline on õige peatus, kus me väljuma peaksime ja seetõttu sõitsime ühe peatuse liiga palju. Aga sellest polnud midagi katki, saimegi teha mitte nii mõnusa jalutuskäigu päikese all. Esimese asjana mis mulle ja ka Kellile silma jäi oli see, et tänavad olid mustad. Iga nurga peal vedeles sodi. Tatsasime kesklinnas ringi ja leidsime üles Manacori kuulsa turu. See oli hiiglama suur. Müügiks olid erinevad riided, jalanõud kui ka papagoid. Jalutasime turul ja vahepeal läksime külmutatud jogurti kohvikusse ennast jahutama.

Peale pisikest puhkust tahtsime turul veel asju uurida, kuid see oli kadunud. Vaatasin kella ja siis oli selge miks. Kell oli kaks ja kõigil oli siesta. Turg oli kokku pakitud ja ka tavalised poed. Vaatasime Kelliga nõutult teineteisele otsa ja mõtlesime, et mida siis nüüd teha. Mere äärde minna ei saanud, kuna see linnake on sisemaal. Kultuuri ka ei saanud vaadata, kuna seal ei olnud midagi vaadata. Üks kirik oli, aga kaua sa ikka selle ümber tiirutad. Ühe lahtise toidupoe leidsime, ostsime sealt endale juua ja istusime pingile ning ootasime siesta lõppu.

Linnas olid värvilised lambipostid

Pikniku vein

Härra Sink

Pärast siestat oli meil umbes poolteist tundi aega veel poodides ringi käia ja kaupa uurida. Buss tagasi tuli 18.15. Loomulikult jäi see oma 15 minutit hiljaks, aga eks see oli pigem imelik, kui buss õigel ajal tuleb. Õhtul koju jõudes varisesime väsinult voodidesse ja vaatasime kolm Pretty Little Liarsite osa, mille me olime linnas olles ühes toidukohas tõmmanud.

Tordid igale maitsele

See pole küll nussa, aga ajab asja ära

Täna, neljapäeval, käisime me Kelliga ka lõpuks 5D kinos. 5D kutt on juba meie sõber ja ta soovitas meile kõige paremat filmi mida vaadata. Oi kuidas ma karjusin seal, pärast oli kurk valus ja jalad värisesid. Me vaatasime filmi talvistest ameerika mägedest. Ma nii kartsin. Siis kui me sõitsine niiöelda otse maa poole, siis panin ma oma silmad kinni ja karjusin Kellile, et ma nii kardan. Pärast kui tuled põlema pandi, siis minu kõrval olev mees vaatas mind imelikult, et mis ma lõugan, see on ju ainult film. Meile Kelliga nii meeldis seal, et läheme kindlalt tagasi.

Mul on ainult 1 kuu veel jäänud siin päikese käes sulada. Näeme varsti,

ML