Sea Soul Beach Club

Terve selle nädala olen ma tööd teinud Sea Soul Beach Clubis. Mulle meeldib seal, sest seal on palju rahulikum kui restos. Rahvast käib vähem ja ei ole koguaeg trammi. Pool praktikat pean ma olema restos ja teine pool baaris. Esimese poole olen ma nüüd restos ära olnud ja sellepärast Juan mind restost niiöelda minema saatiski. Ausaltöeldes pole ma seal rannabaaris veel väga baaritööd teha jõudnud, nad lihtsalt ei taha mind baari lasta, aga ma pressin ennast sinna igal võimalusel. Selle töönadala viimasel päeval keeldusin ma baarist välja tulemast ja mingi ime läbi  lasitki nad mul seal terve päeva olla. Mul on nüüd uus töögraafik, mida ma ka juba eelmises postituses mainisin. Alguses olin ma natuke hirmul, et kas ma jõuan olla 7 tundi järjest tööl, sest ma ei osanud rannabaari tööd kuidagi ette kujutada ja võrdlesin seda resto omaga. Kui ma peaksin rannas ka sama palju ringi jookma kui restos, siis ma seda 7 tundi küll üle ei elaks. Esimene päev ma ikka lendasin seal all ringi, koristasin laudu, viisin tellimusi lauale ja tegin mõend joogid. Mu tööpäev oli poolepeal, kui rannabaari vahetusevanem minu juurde tuli ja ütles, et ma ei töötaks nii palju. EI TÖÖTAKS NII PALJU?????? Ma polnud õieti tööd teinudki. Kui ma eestis ka nii vähe kuskil kohvikus tööd teeksin, siis lastaks mind lihtsalt laiskuse eest lahti.

Töötajate õhtusöök on kella viiest seitsmeni. Mina ja Kelli aga lõpetame töö pool kaheksa. Kuna siis enam töötajatele süüa ei ole, lubab Juan meil käia restos söömas koos klientidega. Mulle see väga meeldib. Mitte, et töötajatele mõeldud söök halb oleks,  aga see on suhteliselt üksluine ja on juba ära tüüdanud. Klientide õhtusöögi menüü on väga mitmekesine ja Kelliga me alati jookseme seal söögi vahel ja kuhjame taldrikud toitu täis, kuna kõike ju peab proovima.

Uus graafik võimaldab meil nüüd Kelliga käia vaatamas õhtust meelelahutusprogrammi, seni oleme näinud ainult pühapäeva ja esmaspäeva õhtuseid etendusi. Siin on need etendused erisuguseg. Mõni õhtu on laval meie omad meelelahutajad, mõni õhtu on laval võõrad, kes siis laulavad ja tantsivad, olenevalt õhtusest teemast. Mina naudin rohkem neid õhtuid, kui on laval tuttavad näod. Nad suudavad rahva kuidagi palju rohkem kaasa elama panna ja nende etendused on mulle ka rohkem meeltmööda.

Esmaspäeval, nädala viimasel vabal päeval otsustasin ma minna siin samas olevasse loodusparki. Reket, mees kes elab meist paar rõdu edasi, soovitas ka sinna minna, kuna seal olevat kaks türkiissinise veega randa. Ma olen tahtnud sinna juba pikalt minna, aga varem pole nagu kuidagi jõudnud. Seekord otsustasin, et vahet pole mis ette tuleb, ma lähen. Kahjuks pidin üksinda minema, kuna Kelli oli suutnud ennast eelmine päev rannas ära põletada. Peale hommikusööki (12.30) pakkisin oma seljakoti kokku ja hakkasin minema. Kuramuse palav oli ja peale 5 meetrit sammumist olin juba higine. Tatsasin läbi pargi, seal oli nii mõnus, vaikne ja rahulik. Kui jõudsin pargist välja ja nägin neid helesinese veega randu, siis jäi mul suu lahti. See oli kõik nii ilus. Rahvast oli loomulikult mõlemas rannas meeletult palju, aga otsustasin siiski ennast ka kuhugi parkida. Esimese asjana läksin ma kohe vette, et ennast maha jahutada. Vesi oli soe. Erinevalt meie hotelli rannast on sealne merepõhi kivivaba ja sügavaks läheb päris kiiresti. Mõne tunni vedelesin rannas. Ma olin kaasa võtnud ka oma rahakoti ja sooja ilmaga tuleb ju ikka jäätise isu. Jäätise sabas olles avastasin, et mul ei olegi palju sularaha, õnneks sain müntidest kokku kraapida piisava summa jääjoogi jaoks.

Siin soojas on mul veel pea üks kuu olla. Need kaks kuud, mis varsti täis saavad, on mööda lennanaud nii kiiresti. Pilgutan korra silma ja jälle on järgmine nädal seljataga. Arvatavasti pudeneb ka see viimane kuu sõrmede vahelt liiga kiiresti. Ma olen mõelnud ka juba natuke kooli peale ja kõigile nendele praktika aruannetele mis on vaja ära saata. Toateeninduse praktika aruande kirjutamisega olen ma juba natuke algust teinud. Midagi kaelamurdvat see ei ole, lihtsalt peangi ennast kätte võtma ja selle ära lõpetama. Nii toateeninduse kui ka restoteeninduse praktika aruannete esimesed versioonid on vaja õppejõududele ära saata hiljemalt 5. septembriks. Sinna on küll omajagu aega, aga ma ei taha ka kõike viimasele hetkele jätta. Ma olen endale eesmärgiks seadnud augusti keskpaiga, siis tahan ma olla valmis mõlema praktika aruandega.  Ma tahan endale jätta ka mõne tagavara nädala, kuna me kõik ju teame kui nokkivad võivad õpetajad olla.

Fun fact: Ma olen siin täiesti hispaania keele lainele ümber lülitunud. Nädalavahetusel väljas olles ütlesin, et ma oskan vene keelt. Sellepeale küsis Belgia minult kohe vene keeles, et kuidas mul läheb. Minu vastus oli hispaania keeles, et häsi ja kuidas sinul.

KÕIGE KOHUTAVAM TEISIPÄEVA ÖÖ

Peale esimest tööpäeva uues kohas olin ma natuke väsinud, Kelli ka. Õhtul läksime voodisse, aga uni ei saanud kuidagi tulla. Esiteks oli nii kohutavalt palav. Ma ei ole suutnud mitte kunagi magada ilma tekita või linata, alati peab midagi mu keha puudutama. Aga alates teisipäevast olen ma sellest kombest lahti saanud. Uni hakkas juba nurgatagant piiluma kui keegi (arvatavasti Sokk) otsustas oma sõprdaega, et nüüd on õige aeg pidutseda ja ennast linna sättida ja nad ei teinud seda vaikselt. Lõpuks kui nad olid taksoga linna kihutanud siis me uinusime, kell võis olla siis kahe kolme aeg. Uni kadus kui Belgia ja tema sõbrannad pool kuus hommikul meie lahtise akna (akent ei saa kinni hoida, muidu ei ole toas õhku) taga midagi arutasid. Jällegi mitte vaikselt. Ma olin nii kuri. Läksin akna peale ja ütlesin neile: „Vabandage, aga kell ei ole isegi mitte kuus, järsku lähete valite mõne muu koha.“ Belgia ehmatas minu vahelesegamie peale nii ära. Üllatunud näoga ta vabandas ja lubas kohe lõpetada. Paar tundi vist saime veel magada kui uksekell helises. Roomasin ukseni ja seal seisin üks hola eit, meie naaber. Ta küsis, et kas ta võib läbi meie rõdu enda rõdule minna. Mis mul selle peale ikka öelda oli, roni kui tahad. Pool tunnikest vist vedelesin veel voodis ja siis oligi juba aeg nii kaugel kui pidin ennast töö jaoks valmis sättima. See öö korralikult magada ei saanudki, imekombel tööl olles väsimust ei olnudki.

Palju päikest (ise tahaksin tormist ilma),

ML

Kõik esmaspäevad ei olegi sinised

Täna hommikul tegin ma silmad lahti ja mõtlesin mis aasta on. Vaatasin toas ringi ja jõudsin järeldusele, et 2015. Te mõtlete, et miks mul selline küsimus ärgates oli, vastus on tegelikult väga lihtne. Eile õhtupoolikul lugesin rõdul oma telefonis olevat ainsat raamatut 50 Shades of Grey, vaatasin kella ja kell oli 19.21. Meil oli Kelliga plaan minna 21.00 õhtust showd vaatama, niisiis ma otsustasin, et lähen teen kiire lebotamise. Äratuskella peale ma ei mõelnud, kuna teadsin, et magama ma nagunii ei jää. Dadadadaammmmm, silmad tegin ma lahti alles hommikul. Ju mu keha siis vajas korralikku restarti (u 15 tundi magusat und).

Uuest töönädalast ehk siis homsest töötan ma rannabaaris Seasoul Beach Club. Kelli saab samuti uude kohta. Tema hakkab töötama pitseerias. Selle uudise pärast ei olegi minu esmaspäev sinine. Uues kohas töötamise juures on nii mõnigi pluss:

• Töö hakkab alles 12.30
• Tööpäev on varasema 8 tunni asemel 7 tundi
• Saan proovida midagi muud peale taldrikute tassimise
• Töö lõppeb 19.30, mis tähendab seda, et ma saan minna vaatama iga õhtu meelelahutusprogrammi, varem saime ainult pühapäeva ja esmaspäeva õhtul.

Kahjuks on mõned miinused ka:

• Rannabaaris ei ole konditsioneeri ja ma pean seal töötama kõige palavamal ajal
• Me töötame 7 tundi jutti, varem oli 4+4 (vahepeal oli aega lebotada)
• Päeval ei saa randa minna

Hmm, aga mis ma siis terve selle nädala tegin. Ega midagi huvitavat ei teinud. See oli meie esimene nädal, kus me ei käinud päevcal Cala d'Oris, meil lihtsalt ei olnud sinna päeval asja. Sellele tagasi mõeldes on tunne nagu midgai tähtast oleks tegemata jäänud. Laupäeva õhtul peale väsitavat töönadalat käisime väljas nagu ikka. Enne välja minekut ütlesin Kellile:“Meil ei tohi hommikul suurt pohmakat olla, kuna meil ei ole vett millega seda ravida.“ Meil oli joogivett tõesti ainult paar lonksu. Kõik muud joodavad vedelikud olid ka otsa lõppenud. Time Outis aretasime tutvust baarmani ja Djga. Nendega sõbraks saamine on väga kasulik. Baarman teeb soodukat ja DJ mängib meie soovilugusi. Esimest korda toimus Time Outis ka baareleiti peal mingi tegevus. Üks teenindaja otsustas, et kliendid on janused ja neid on kõige parem kastekannuga joota. Meiegi Kelliga võtsime ennast ritta ja saime paar lonksu.

Kui te millegi pärast tahaksite teada mis tunne on, kui teil on pipar silmas, siis võite julgelt minu poole pöörduda. Proovisin seda, mitte küll vabatahtlikul, vaid oma rumalusest, tunne oli huvitav ja omamoodi, aga kindlasti mitte nii suurepärane, et ma seda uuesti prooviksin.

Siinsed ülemused on naljakad ja hoolivad. Kindlasti leidub selliseid ka eestis, aga pead ma ei anna. Nagu ma olen rääkinud, sisi kõige kõrgem ülemus Juan teeb pidevalt nalja. (Tal ei ole kunagi vaba päeva). Ülemus Pepe on seevastu mega hooliv. Üks õhtu läksin ta juurde jutuga, et mu kõht valutab, võimalik, et see oli jälle tühi, aga põrgu valu see igastahes tegi. Küsisin, kas tal on valuvaigistit. Ta vastas, et uurib, hetk hiljem tuli tagasi tassitäie kummeli teega ning ütles, et see on tervislikum kui tablet. Peale tööpäeva lõppu hakkasin koju minema, Pepe kutsus mind tagasi ja uuris kuidas mu kõht nüüd on. Ütles veel, et võta õun koju kaasa, see pidavat ka aitama.

Nagu te juba eelnevalt olete lugenud, siis on meie wc-pott katki. Kui me tahame vett peale lasta, siis me peame tõstma selle veepaagi kaane üles ja seal näppima mingit jubinat. Ei tundu midagi keerulist, aga see on tegelikult jube tüütu. Nii me siis otsustasime, et räägime sellest Juanile, las saadab kellegi seda parandama. Kui ta kuulis meie murest, siis esimese asjana arvas ta, et me istusime poti katki. Ei no hea nali küll, ma ausalt ei suuda ettekujutada kui suure hooga peaks wc-potile istuma, et see kildudeks puruneks või sinna mõni pragu sisse tuleks.

Kui ma lõpetan söömise, siis ma pean uuesti sööma, sest viimasest söögikorrast on nii palju aega möödas. Et leib oleks alati teie söögilaual,

ML

Sain klubis visiitkaardi. Kes soovib jutukaaslast, siis palun helistage.

niiöelda laste bassein

Uurisin mida spaa pakub

Resto terrsass

Õhtusöögi kate

Spaad promotakse ka

Lobibaar

Koht kus ma tööle hakkan

Töötajate söökla

Minu õhtusöök

Minu uus tööriietus, plätudega ma arvatavasti minna ei või :(

30+ kraadi ja kindad

 Järgmine töönädal on märkamatult läbi saanud. Ega seal tööl midagi uut ja põnevat ei olegi juhtunud, ikka sama teema. Meile on juurde tulnud nii mõnigi uus tõõtaja, kõigi nimesi ma isegi ei tea, aga õnneks enamus neist tunduvad asjalikud olevat. Laupäeval, töönädala viimasel päeval õnnestus mul oma küünarnukk ära lüüa. No teate ju küll seda jube valusat kohta, niiöelda närvipunkti. Just selle ma lajatasingi vastu mingit nurka. Pisarad kippusid vägisi silma ja käsi oleks olnud nagu leekides. Kui üks ülemustest mind nägi, siis küsis kohe, kas kõik on ikka korras. Ma seletasin talle mis juhtus ja siis ta ütles mulle ühe huvitava/naljaka asja. Nimelt, hispaanlased kutsuvad seda närvipunkti ämma punktiks, kuna igakord kui see ära lüüa, siis see valutab kohutavalt.

See nädal oli mul kindel plaan vabad päevad veeta kodus, sest iga nädal ju ka pidutsema ei pea, vahest hea mõnus lebotada. Laupäeva õhtul tahtis Kelli siiski välja minna, ma olin nõus temaga ühinema töötajatele mõeldud baaris. Võtsime ühe õlle ja siis selgus, et kõik lähevad Cala d'Ori. Paljud restost ja mõned meelelahutajad samuti. Mul oli küll plaan koju magama minna, aga mingi hetk siiski otsustasin samuti linna mineku kasuks. Ausalt öeldes, ma ei kahetse oma otsust. Mul oli väga tore õhtu, sain paremini tuttavaks juba vanade sõpradega ja tutvusin paari uuega ka.

Pühapäeva hommikul magasin ma nii kaua, et hotelli lõunasöögile ei jõudnudki. Hotellis on lõunasöök kell 12, mina aga suutsin voodist välja voolata umbes ühe aeg. Tegin endale siis kodustest materjalidest paar võikut, võtsin oma jogrti shoti ja kolisin rõdule. Peale hommikusööki otsustasin minna randa. Kahjuks pidin sinna minema üksi, kuna Kelli suutis end ükspäev rannas ära põletada. Natuke päevitasin ja siis läksin ennast vette jahutama. Vesi nüüd küll jahutav ei olnud, oleks ujunud nagu soojas supis.

Pühapäeva õhtupoolikul käisime me Kelliga uisutamas. Ja, te lugesite õigesti, me käisime tõesti uisutamas. Siin hotellis on väike telk, kus saab 5 euro eest uisud jalga ajada. Väga kaua seal ei kannatanud olla, kuna seal oli ikka päris lämbe. Meil pidid ka kindad käes olema, mis tegi olemise veel palavamaks.

Esmaspäeval, teisel vabal päeval, oli meil Kelliga alguses plaan minna siin lähedal olevasse linna Manacori, aga see plaan lükkub teadmata ajaks edasi. Selle asemel, Kelli magas pool päeva ja mina olin rannas. Pidin seal kokku saama ka kahe meelelahutajaga, kellel oli samuti vaba päev, aga neil läks randa jõudmiseks liiga kaua aega. Lõpuks kui nad sinna jõudsid, olin mina ennast juba päikese käes kaks tundi praadinud ja pakkisin oma asjad kokku ning tulin tulema. Tegelikult oleksin võinud nendega kuskil varjus ju veel istuda, aga õhtusöögi aeg oli käes.

Ega midagi muud huvitavat siin ei olegi juhtunud. Ikka sama vana teema. Aaa, üks tähelepanek: kui sa ei ole näinud siin kedagi rohkem kui paar tundi, siis tuleb neile viisakuse mõttes uuesti tere öelda, hoolimata sellest, et hommikul või millalgi varem oled sa seda juba öelnud. Mida rohkem seda uhkem :)

Olge mõnusad,

ML

Minu lemmik minijogurtid ehk shotid 

Elu siin

 Tööst on kopp ees.

Tuvidest on kopp ees.

Minisipelgatest on kopp ees.

Hola eitedest on kopp ees.

Ennasttäis klientidest on kopp ees.

Hommikul kell 7 ärkamisest on kopp ees.

Kuumusest on kopp ees.

Mõnest töökaaslasest on kopp ees.

Soojast tuulest on kopp ees.

Päevas kolm korda pesus käimisest on kopp ees.

Arbuusiseemnetest on kopp ees.

Siinsest söögist on kopp ees.

Riidepesu järjekorrast on kopp ees.

Kaelavalust on kopp ees.

Bussi hilinemisest on kopp ees.

Panni puudumisest on kopp ees.

Männiokastest on kopp ees.

Raamatute puudumisest on kopp ees.

Katkisest vetsupotist on kopp ees.

Joodava kraanivee puudusest on kopp ees.

Töötajata tualettruumist on kopp ees.

Mõnikord on ka teepeal kopp ees,

sellest saab õnneks ringiga mööda minna.

-ML

Esimesed sõbrad

See nädal on olnud meil siin Kelliga vähe teistmoodi. Me oleme saanud endale sõbrad!!!!! Loomulikult oleme me ikka proovinud siinsete töökaaslastega suhelda, aga keelebarjääri tõttu on see siiani raskeks osutunud. Tavaliselt töötame me mõlemad Kelliga restos sees ja koristame laudu, aga viimaselajal on Kelli õtututi õues tööd teinud. Ta pakub seal klientidele kokteili shote. Tema tööl on nii mõnigi pluss. a) ta ei pea õhtu läbi jenga torn süles jooksma, b) ta saab suhelda seal meelelahutajatega. Viimane variant on eriti hea, sest meelelahutajad räägivad ka inglise keelt ehk meie järjekordne võimalus sõbruneda.

 Meie töönädal on teisipäevast laupäevani. Tavaliselt käime me väljas kas laupäeva või pühapäeva õhtul, seekord aga läksime neljapäeval. Põhjus on väga lihtne. Kui Kelli väljas jooke pakkus, siis tuli temal ja ühel meelelahutajatel kuidagi jutuks, kes mida õhtul teeb. Meelelahutaja, Pats, nagu me teda kutsume, ütles, et nemad lähevad välja, mis peale Kelli kohe ka, et meie ka, meie ka. Kelli plaani kohaselt pidime me välja minema ja siis KOGEMATA neile linnas otsa koperdama. Järgmine päev oli küll tööpoäev, aga me siiski läksime ja hakkasime tuttavaid nägusi otsima.

 Piilusime ühte kohta ja kiikasime teise, aga neid keda otsisime, me ei leidnud. Küll aga leidsime ühe teise siinse töötaja, eks meid ise baaris istudes silmas ja enda seltskonda kutsus. Ta on ise britt ja tema kaks sõpra olid samuti. Õhtu veetsime endega koos ja oligi sõprade tegemisega algust tehtud. Järgmine hommik tööl olles, nägime me jälle meie esimest sõpra Joshi, kes kutsus meid uuesti välja. Kuidagi nadi oli oma esimesele sõbrale ära öelda ja jällegi leidsime me ennast õhtul iiri pubist, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Minu ja Kelli seltskond olevat olnud tore, kuna Joshi sõbrad ütlesid: „They are nice, let's keep them!“.

 Märkamatult oli meie töönadal lõpule jõudnud. Laupäeva õhtuses vahetuses tuli minu juurde Kandik ja ütles, et siin hotellis on töötajatele oma baar, kus on odav õlu ja seal saab ka natuke süüa ja näksida.  Mõtlesime Kelliga, et kaeme siis ka selle koha üle. Sinna kogunes ikka korralik seltskond kokku. Enamus olid meie töökaaslased restost. Kui töötajate baar kinni pandi, siis oli kuttidel plaan linna minna. Meid Kelliga kutsuti kaasa. Ära me ei öelnud, kuna jälle hea võimalus oma sõrust töökaaslastega kinnitada. Linna saime autoga ja tagasi samuti, mis mulle meeldis, kuna hoidsime taksoraha kokku. Kuna me olime seltskonnas Kelliga ainsad tütarlapsed, siis tehti meile loomulikult kõik joogid baaris/klubis välja.

 Oma esimese vaba päeva, pühapäeva, magasime me suht maha, sest kolme öö uni oli ju vaja järgi magada. Teisel vabal päeval läksime me linna. Mul oli vaja tööle uusi jalanõusi, kuna vanadel on talla all juba augud sees. Vot kui agaralt ma tööd teen! Uusi jalavarje ma ei saanud, homme lähen uuele katsele, aga see-eest ostsin ma endale kummmadratsi,  millega on mõnus veepeal vedeleda.

 Täna pärast hommikust tööd läksin ma magama, kuna mu kael ja pea valutasid. Olin umbes tunnikese juba maganud, kui Kelli teeb magamistoa ukse ehmunud näoga lahti ja ütleb, et keegi on ukse taga. Ajasin siis ennast voodist püsti ja avasin välisukse, endal juuksed magamisest sorakil ja näos veel padjakas. Sealt vaatas vastu Tüüp, kes hängib tähtsalte inimestega. Niipea kui ta mind pealaest jalatallani oli ülevaadanud, siis ta tardus. Kui ta oli oma ehmatusest üle saanud, siis küsis, et kas ma magasin. Kui ta kuulis jaatavat vastust, siis ta nägu tõmbus natuke naerule ja vabandusi hakkas lendama igas suunas. Peale vabandamist vaatas ta meie küülmkapi ja lahkus.

 Ma ei tea kas ma olen juba jõudnud mainida või mitte, aga meie ülemus Juan on kohati päris lapsik. Tegelikult on see isegi tore, siis ta ei ole koguaeg kuri. Mõnikord ta näpistab Kellit lusika ja kahvliga. Mõnikord, kui mul on raske kuhi nõusi käes, siis haarab ta mu ninast ja ükskord koputas paberitega pähe. Viimane kord küsis, kas mulle meeldib viin, kuna igale venelasele ju meeldib. Sellele järgnes jälle pikk loeng, et ma ei ole venelane.

Palju palju päikest ja soojust teile,

ML

Akvaarium/karp- üks saalike restost

1/3

Esimene kuu on nüüd Mallorcal läbi, kaks veel. Kui nüüd aus olla, siis mul ei olegi kodu igatust tekkinud. Siia tulles kartsin seda nii väga, pigem on mul inimeste igatsus. Kaks kuud veel siin sooja päikese käes olla ei tundu üldse hirmutav, vaid mõnus väljakutse. Loomulikult läheb siin iga päevaga aina palavamaks ja palavamaks, kuid külm mõnus dušš muudab olemise alati paremaks.

Mis ma siis siin vahepeal teinud ka olen? Ikka tööd. Ma ei tea kas mulle ainult tundub või ongi nii, et rahvast on nagu natuke vähem. Võibolla olen lihtsalt selle igavese trammiga juba ära harjunud. Igakord kui me Kelliga näeme, et uued inimesed tulevad hotelli, siis me ütleme neile kõva ja selge eesti keelega, et te olete teinud natuke halva valiku siia tulles. Mitte, et hotell halb oleks, vaid oma puhkust oleks mõnusam nautida natuke leebema ilmaga.

Iga töönädala lõpus oleme me ennast proovinud ka vabaks lasta. Seekord läksime kohe peale tööpäeva lõppu Cala d'Ori, meile juba tuttavasse Time Outi. Sealsed töötajad tunnevad meid juba kaugelt ära ja kuna baarmen olevat mulle silma peale pannud, siis saame me tema käest kokteile ka natuke soodsamalt. Kelli kommentaar sinna kõrvale kõlab nii: „Vähemalt on sinust nüüd mingit kasu ka!“ :) Hommikul veeresime taksoga koju kell pool kaheksa, siis kui ülejäänud hakkavad ennast tööle sättima. Kahjuks või õnneks nägi meie koju tulekut ka ülemus. Ärge muretsege, me ei ole jamas. Ülemus pigem naerab selle peale. Tööle minnes uuris, kus me käisime ja kes meil oli tore õhtu. Nüüd, pool nädalat hiljem ikka naljatab. Küsib kas me oleme väsinud, kui me vastame, et natuke oleme, siis ütleb, et see on see pidu.

Eelmises postituses ma vist isegi mainisin, et 5D läks koju. Seoses sellega, ei olnud meil enam kelleltki harja ja kühvlit laenuks küsida. Nii me siis otsustasimegi üks õhtu kell kümme minna ülemust otsima ja harja nuiama. Kui me oma soovi esitasime, siis läksid tal simald suureks ja ta imestas, et kuidas me siiamaani siis hakkama oleme saanud. Me ei vaevunud seda talle seletama, las nüüd nuputab ise.

Minul ja Kellil oli kange soov juuksurisse minna. Tahtsime juukseid värvida ja siis lasta ka natuke otsi lõigata. Esimene juuksur, kuhu sisse astusime, ütles, et 80 euri ja ta värvib juuksed ja trimmib otsi. Ei no tänan, sellist summat me küll kumbki välja ei raatsinud käia ja otsisime edasi. Teises tänavas oli veel üks juuksur, kuhu me ka aja kinni panime. Järgmine päev kell kaks olime platsis ning saime omale uued juuksed.

Eile, esimesel kuupäeval tuli ülemus imelikul kellaajal restosse. Kell võis olla siis pea üksteist. Tal oli patakas ümbrikke käes. Karjus siis seal nimesi ja jõudis ka minu ja Kellini. Mõlemad saime oma ümbrikud kätte ilma selgitusteta, mis see on. Lahti tehes oli seal salapärased 50 eurot.

Rahast rääkides, siis siia tulles pidime me tegema endale ka kohalikud pangakaardid, kuhu hakkab hotell meile palka kandma. Käisime neil Kelliga järel ning võib öelda, et see oli väga omapärane kogemus. Kaks mehikest kes sal tööd tegid, sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Sõnaraamatu ja ühe kliendi abiga suutsime neile selgeks teha, et me soovime oma kaarte kätte saada. Nad otsisid meie kaardid välja ja siis küsisid, kas meil on oma hotelli luba neid kaarte kasutada. Mida hellenit!!!! Mis nüüd peab mulle hotell veel loa ka andma oma pangakaardi kasutamiseks? Midagi me seal jahusime ja arvatavasti leidsid nad, et meile on kergem need kätte anda, sest nii kiiresti kui nad need meile annavad, nii kiiresti me seal ka ära läheme.

Täna käisime üle pika aja rannas. Siin on kaks randa, üks on hotelli keskel ning teine on natuke eemas, ühes rahvuspargis. Siin hotelli rannas on vesi raulik, aga seal kaugemas rannas lained möllavad. Läksime meiegi Kelliga laineid püüdma. Väga kaugele ei julgenud minna, kuna lained olid tõesti suured ja ümberringi on seal kaljude laadsed asjad. Laine haaras mindki paar korda kaasa ja ma tegin oma põlve katki. Kui me rannaliival kuivasime, siis mingi hetk hakkas seal naine paaniliselt ringi jooksma. Ta mees oli liiga kaugele ujunud ja lained olid ta kaasa võtnud ja mehe kaugele viinud, nii, et ta ei saanud enam ise tagasi. Üks hulljulge mees jooksis mööda kalju äärt meheni ja hüppas koos kummimadratsiga vette. Kahekesi koos madratiga ujusid nad kalda poole tagasi. Mõned suuremad mehed hakkasid neile vastu ujuma, igaksjuhuks, kui läheb abi juurde vaja. Õnnelikult jõudsid kõik kaldale tagasi.

HÄÄLITSEJA ON LÕPUKS MU NIME SELGEKS SAANUD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Kuri ülemus Pepe kutsub mind Mariiks ja ülemus Juan kutsub Mariiks ja Kellis ehk siin reageerin ma igale nimele.

Mõned uued hüüdnimed:

• Juan kes ei ole Juan on saanud oma hüüdnimest lahti, nüüd kutsume me teda tema õige nime pidi Daniks.
• Sokk- mul pole õrna ainugi mis ta päris nimi võiks olla, aga ta hüüdnimi on tulnud sellest, et me näeme teda ainult rõdul istumas, jalas valged sokid, mis on talla alt mustad.
• Lammas/lambaaju- meie uus töökaaslane. Ta on pikade blondide juustega tüdruk, kes on tõepoolest blond. Ta küsis, mitu punkti Jaapan Hispaaniale eurovisioonil andis.
• Orbiit- järjekordne uus tibi tööl, kes ei saa midagi aru ja lihtsalt tiirleb eesmärgitult.
• Nimetu- nimetu sellepärast, et meil ei olnud talle ühtegi head hüüdnime panna.
• Kurjus ei olegi tegelikult kuri.
• Klaasiloopija kaksik aka Jesus- ta ei ole tegelikult klaasilooija sarnane, aga kui me teda esimesel nädalal nägime, siis nad tundusid sarnased.
• Kandik- meie töökaaslane, kes tantsib kandik käes ja oskab üllataval kombel inglise keelt.
• Pats- ta on üks meelelahutajatest, kellel on imelik pats koguaeg peas. Ta tundub olevat mega tore inimene.
• Tüüp, kes hängib tähtsalte inimestega- me olme teda näinud ainult tähtsate inimeste seltsis. Ta on ka praktikant.
• Mustlane/kunksmoor- ta kannab sellist meiki, mis meenutab mustlasi.
• Semukas 1-3- meil on 3 töökaaslast, kes on meie semukad, iga kord kui nad meid näevad, siis on neil suu kõrvuni ja lehvitavad.
• Belgia- ta tegelik nimi on Cris, aga kui me teda esiemst korda Time Outis nägime, siis ei suutnud me ta nime meelde jätta ja nüüd ta ongi Belgia.

Palju päikest ja head tuju (proovin ka seda ise säilitada). Näeme varsti,

ML

Natuke olen päikest ka ikka saanud

Külm jogurt, koos marjade ja kommidega

New hair loading.....

Kaugem rand