Maire: 1/3

Esimene kuu on nüüd Mallorcal läbi, kaks veel. Kui nüüd aus olla, siis mul ei olegi kodu igatust tekkinud. Siia tulles kartsin seda nii väga, pigem on mul inimeste igatsus. Kaks kuud veel siin sooja päikese käes olla ei tundu üldse hirmutav, vaid mõnus väljakutse. Loomulikult läheb siin iga päevaga aina palavamaks ja palavamaks, kuid külm mõnus dušš muudab olemise alati paremaks.

Mis ma siis siin vahepeal teinud ka olen? Ikka tööd. Ma ei tea kas mulle ainult tundub või ongi nii, et rahvast on nagu natuke vähem. Võibolla olen lihtsalt selle igavese trammiga juba ära harjunud. Igakord kui me Kelliga näeme, et uued inimesed tulevad hotelli, siis me ütleme neile kõva ja selge eesti keelega, et te olete teinud natuke halva valiku siia tulles. Mitte, et hotell halb oleks, vaid oma puhkust oleks mõnusam nautida natuke leebema ilmaga.

Iga töönädala lõpus oleme me ennast proovinud ka vabaks lasta. Seekord läksime kohe peale tööpäeva lõppu Cala d'Ori, meile juba tuttavasse Time Outi. Sealsed töötajad tunnevad meid juba kaugelt ära ja kuna baarmen olevat mulle silma peale pannud, siis saame me tema käest kokteile ka natuke soodsamalt. Kelli kommentaar sinna kõrvale kõlab nii: „Vähemalt on sinust nüüd mingit kasu ka!“ :) Hommikul veeresime taksoga koju kell pool kaheksa, siis kui ülejäänud hakkavad ennast tööle sättima. Kahjuks või õnneks nägi meie koju tulekut ka ülemus. Ärge muretsege, me ei ole jamas. Ülemus pigem naerab selle peale. Tööle minnes uuris, kus me käisime ja kes meil oli tore õhtu. Nüüd, pool nädalat hiljem ikka naljatab. Küsib kas me oleme väsinud, kui me vastame, et natuke oleme, siis ütleb, et see on see pidu.

Eelmises postituses ma vist isegi mainisin, et 5D läks koju. Seoses sellega, ei olnud meil enam kelleltki harja ja kühvlit laenuks küsida. Nii me siis otsustasimegi üks õhtu kell kümme minna ülemust otsima ja harja nuiama. Kui me oma soovi esitasime, siis läksid tal simald suureks ja ta imestas, et kuidas me siiamaani siis hakkama oleme saanud. Me ei vaevunud seda talle seletama, las nüüd nuputab ise.

Minul ja Kellil oli kange soov juuksurisse minna. Tahtsime juukseid värvida ja siis lasta ka natuke otsi lõigata. Esimene juuksur, kuhu sisse astusime, ütles, et 80 euri ja ta värvib juuksed ja trimmib otsi. Ei no tänan, sellist summat me küll kumbki välja ei raatsinud käia ja otsisime edasi. Teises tänavas oli veel üks juuksur, kuhu me ka aja kinni panime. Järgmine päev kell kaks olime platsis ning saime omale uued juuksed.

Eile, esimesel kuupäeval tuli ülemus imelikul kellaajal restosse. Kell võis olla siis pea üksteist. Tal oli patakas ümbrikke käes. Karjus siis seal nimesi ja jõudis ka minu ja Kellini. Mõlemad saime oma ümbrikud kätte ilma selgitusteta, mis see on. Lahti tehes oli seal salapärased 50 eurot.

Rahast rääkides, siis siia tulles pidime me tegema endale ka kohalikud pangakaardid, kuhu hakkab hotell meile palka kandma. Käisime neil Kelliga järel ning võib öelda, et see oli väga omapärane kogemus. Kaks mehikest kes sal tööd tegid, sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Sõnaraamatu ja ühe kliendi abiga suutsime neile selgeks teha, et me soovime oma kaarte kätte saada. Nad otsisid meie kaardid välja ja siis küsisid, kas meil on oma hotelli luba neid kaarte kasutada. Mida hellenit!!!! Mis nüüd peab mulle hotell veel loa ka andma oma pangakaardi kasutamiseks? Midagi me seal jahusime ja arvatavasti leidsid nad, et meile on kergem need kätte anda, sest nii kiiresti kui nad need meile annavad, nii kiiresti me seal ka ära läheme.

Täna käisime üle pika aja rannas. Siin on kaks randa, üks on hotelli keskel ning teine on natuke eemas, ühes rahvuspargis. Siin hotelli rannas on vesi raulik, aga seal kaugemas rannas lained möllavad. Läksime meiegi Kelliga laineid püüdma. Väga kaugele ei julgenud minna, kuna lained olid tõesti suured ja ümberringi on seal kaljude laadsed asjad. Laine haaras mindki paar korda kaasa ja ma tegin oma põlve katki. Kui me rannaliival kuivasime, siis mingi hetk hakkas seal naine paaniliselt ringi jooksma. Ta mees oli liiga kaugele ujunud ja lained olid ta kaasa võtnud ja mehe kaugele viinud, nii, et ta ei saanud enam ise tagasi. Üks hulljulge mees jooksis mööda kalju äärt meheni ja hüppas koos kummimadratsiga vette. Kahekesi koos madratiga ujusid nad kalda poole tagasi. Mõned suuremad mehed hakkasid neile vastu ujuma, igaksjuhuks, kui läheb abi juurde vaja. Õnnelikult jõudsid kõik kaldale tagasi.

HÄÄLITSEJA ON LÕPUKS MU NIME SELGEKS SAANUD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!! Kuri ülemus Pepe kutsub mind Mariiks ja ülemus Juan kutsub Mariiks ja Kellis ehk siin reageerin ma igale nimele.

Mõned uued hüüdnimed:

Juan kes ei ole Juan on saanud oma hüüdnimest lahti, nüüd kutsume me teda tema õige nime pidi Daniks.
Sokk- mul pole õrna ainugi mis ta päris nimi võiks olla, aga ta hüüdnimi on tulnud sellest, et me näeme teda ainult rõdul istumas, jalas valged sokid, mis on talla alt mustad.
Lammas/lambaaju- meie uus töökaaslane. Ta on pikade blondide juustega tüdruk, kes on tõepoolest blond. Ta küsis, mitu punkti Jaapan Hispaaniale eurovisioonil andis.
Orbiit- järjekordne uus tibi tööl, kes ei saa midagi aru ja lihtsalt tiirleb eesmärgitult.
Nimetu- nimetu sellepärast, et meil ei olnud talle ühtegi head hüüdnime panna.
Kurjus ei olegi tegelikult kuri.
Klaasiloopija kaksik aka Jesus- ta ei ole tegelikult klaasilooija sarnane, aga kui me teda esimesel nädalal nägime, siis nad tundusid sarnased.
Kandik- meie töökaaslane, kes tantsib kandik käes ja oskab üllataval kombel inglise keelt.
Pats- ta on üks meelelahutajatest, kellel on imelik pats koguaeg peas. Ta tundub olevat mega tore inimene.
Tüüp, kes hängib tähtsalte inimestega- me olme teda näinud ainult tähtsate inimeste seltsis. Ta on ka praktikant.
Mustlane/kunksmoor- ta kannab sellist meiki, mis meenutab mustlasi.
Semukas 1-3- meil on 3 töökaaslast, kes on meie semukad, iga kord kui nad meid näevad, siis on neil suu kõrvuni ja lehvitavad.
Belgia- ta tegelik nimi on Cris, aga kui me teda esiemst korda Time Outis nägime, siis ei suutnud me ta nime meelde jätta ja nüüd ta ongi Belgia.