Maire: Marii+Marie+Mari+Meira+Kelli+Marleen+Maria = Maire

Siin on palav onju? Okei, mitte veel kõige palavam, aga minu jaoks on ikkagi juba väga väga soe ning ma arvan, et ka kõigi nende jaoks, kes elavad vähe jahedamas kliimas. Ma olen näinud siin peresid imikutega ja ma ei mõista miks nad on siia roninud. Lapsed on näost punased kui peedid, sest neil on nii palav siin ja siis nad lihtsalt röögivad, sest nad ei oska ennast muudmoodi väljendada. Vanemad seevastu õhemalt neid riidesse ei pane ega proovigi lapsi mahajahutada, las aga kõrbevad. Kuni viie aastatse lastega on sama. Nad küll ei karju nagu rattapeal, aga nende nägudest on näha, et selline olukord neile meeltmööda ei ole. Vanemad on ju mingi põhjusega siia tulnud. Arvatavasit on nad valinud selle sihtkoha soojuse pärast. Siin olles aga kardavad seda kui tuld. Lapsed on riidesse pandud, kui nad viibiksid Alaskal, et jumala pärast päike ühtki nahalapikest ei puutuks, näod on ka nii ära kreemitatud, et sellest kreemi hunnikust jätkuks tervele lasteaja rühmale. Ema-isa, kui sa ei taha, et su laps päikest näeks, siis ära too oma last siia või tule siis, kui päike ei ole nii intentsiivne.

Viimasel ajal pole me enam Kelliga samas tsoonis koos töödanud. Tegelikult on see meie mõlema meelest isegi hea. Me oleme ju muidu koguaeg ninapidi koos, vähemalt tööl olles on siis natuke vaheldust. Kuna me enam tööl koos ei ole, siis ei saa teine enam kohe teada, mis ühe või teise kliendiga juhtus. Kui rahvast on juba väemaks jäänud, siis õnnestub meil alati leida sellised tööd, mida saame koos teha ja siis me pajatamegi, mis selle 4 tunni jooksul huvitavat juhtus. Kuna meil mõlemal on alati palju infot, siis vadistame päris kiiresti. Ükskord me siis rääkisimegi ja ülemus katkestas meie jutu ning küsis miks me nii kiiresti räägime ja jäi meid vaatama näoga, et tal on meist tõesti väga kahju, et me endale nii hirmsa haiguse külge oleme saanud.

3 asja mida ma siin koguaeg teen:

Tahan vetsu
Tahan süüa, isegi kui ma olen just söömise lõpetanud
Magan, isegi siis kui telekast tuleb muusika kõige valjema volüümiga ja bussis krõnksus ebamugava tooli peal.

Tööst saab siin väga kiiresti villand. Nii oli meil ka laupäeval. Viis päeva juba tööd teinud ja kaks vaba päeva vaatas vastu. Me olime Kelliga laupäevca õhtul küll väsinud, aga otsustasime siiski juba laupäeval linna minna ja ennast vabaks lasta. Kauaks ei tahtnud me jääda, kuna järgmine päev oli plaan minna Palmasse ja öö seal veeta. Ega me väga kaua väljas ei olnudki, jõudsime juba kell kuus hommikul koju. Ausalt, enamus ajast olime siseruumis :). Laupäeval väljas olles tuli meiel hea mõte. Miks mitte minna ujuma sinna randa, millest me päeval bussiga koguaeg mõõda sõidame. Sinna me läksimegi ja üllataval kombel polnud me üksinda, seal olid mingid hollandlased, kes otsustasid ka oma õhtu lõpetada ujumisega või siis alustada hoopis hommikut.

Pühapäeval, kui olmime paar tunnikset maganud pakkisime ennast kokku ja hakkasime Palma poole minema. Buss läks pool neli ja kohal olime pool kuus. Sõit tundus palju pikem, kui kaks tundi. Palmas pidime Liisaga kokku saama, Liisa on ka minu kursaõde, kes teeb oma praktikat teises Mallorca otsas. Liisal oli töö kella kuueni ja pidi meiega hiljem liituma, seni olime kahekesi. Palmas otsisime endale süüa ja leidsime imemaitsva pitsa. Varsti juba liituski Liisa ja siis istusime ühte söögikohta ja rääkisime oma siinoldud ajast. Hiljem läksime klubisid otsima, et saaksime ka tantsida. Ma ütlen ausalt, et mina olin Palma ööelus natuke pettunud. Me leidsime küll klubid üles, aga neid oli nii palju ja rahvast oli vähe. Sisse astudes pakuti küll tasuta jooke, aga kui muusikat, mille järgi tantsada ei ole, ega siis ei ole midagi teha kaa. Muusika oli küll tantsuline, aga minu jaoks täiesti tundmatu ja ma ei osanud kuidagi tantsida, pigem õõtsusin. Mulle tuletati küll meele, et ma olen Mallorcal, siin ei saagi olla muuskiat millega ma harjunud olen, aga siin, meie tuttavas Cala d'Oris ju on. Buss Palmast Cala Barcasse tuli tagasi kell kuus hommikul. Tuppa jõudes läksime kohe voodisse ja magasime enamuse esmaspäevast. Esmaspäeva hommikusöök oli kell viis õhtul, kui enamus töötajatel on juba õhtusöök.

Me Kelliga kumbki hispaania keelt ei räägi, paar sõna ikka pudistame, aga korralikku vestlust sellega üleval ei pea. Seetõttu pole meil siin ka väga sõpru. Meist üks rõdu edasi elab 5D kutt, kellega me ükskord jutule saime. Ta on ka hispaaniast, aga oskab imekombel inglise keelt. Igastahes, me oleme Kelliga tähelepannud, et tal on palju sõpru, niisiis me tegime plaani. Saame sõbraks 5Dga ja siis omakorda kõigi tema sõpragega ja voila, ongi palju sõpru. Päev pärast 5Dga rääkismist läks ta koju, sest tal oli viimane päev. Nüüd oleme jälle nullis tagasi :(.

Meil ei ole toas koristramis vahendeid, harja ja kühvlit käime naabritelt küsimas.
Mul oli pool nädalat väikese varba all vill, mida ma ise pidasin paksenenud nahaks.
Basseini ääres ei tohi me käia, edaspidi peame leppima rannaga.
Muusikakanalilt tuleb ainult loetud arv laule, mis kõik on meil juba peas.
Kui tööl on hullumaja, siis koristab ka hotelli direktor laudu.
Kurjus küsis, kas me mitte Tšehho-Slovakkiast pärit pole. No tõesti, seda riiki ei eksisteeri juba väga pikka aega.
Käia siin juuksed lahti, on enesetapu missioon.