Marii+Marie+Mari+Meira+Kelli+Marleen+Maria = Maire

Siin on palav onju? Okei, mitte veel kõige palavam, aga minu jaoks on ikkagi juba väga väga soe ning ma arvan, et ka kõigi nende jaoks, kes elavad vähe jahedamas kliimas. Ma olen näinud siin peresid imikutega ja ma ei mõista miks nad on siia roninud. Lapsed on näost punased kui peedid, sest neil on nii palav siin ja siis nad lihtsalt röögivad, sest nad ei oska ennast muudmoodi väljendada. Vanemad seevastu õhemalt neid riidesse ei pane ega proovigi lapsi mahajahutada, las aga kõrbevad. Kuni viie aastatse lastega on sama. Nad küll ei karju nagu rattapeal, aga nende nägudest on näha, et selline olukord neile meeltmööda ei ole. Vanemad on ju mingi põhjusega siia tulnud. Arvatavasit on nad valinud selle sihtkoha soojuse pärast. Siin olles aga kardavad seda kui tuld. Lapsed on riidesse pandud, kui nad viibiksid Alaskal, et jumala pärast päike ühtki nahalapikest ei puutuks, näod on ka nii ära kreemitatud, et sellest kreemi hunnikust jätkuks tervele lasteaja rühmale. Ema-isa, kui sa ei taha, et su laps päikest näeks, siis ära too oma last siia või tule siis, kui päike ei ole nii intentsiivne.

Viimasel ajal pole me enam Kelliga samas tsoonis koos töödanud. Tegelikult on see meie mõlema meelest isegi hea. Me oleme ju muidu koguaeg ninapidi koos, vähemalt tööl olles on siis natuke vaheldust. Kuna me enam tööl koos ei ole, siis ei saa teine enam kohe teada, mis ühe või teise kliendiga juhtus. Kui rahvast on juba väemaks jäänud, siis õnnestub meil alati leida sellised tööd, mida saame koos teha ja siis me pajatamegi, mis selle 4 tunni jooksul huvitavat juhtus. Kuna meil mõlemal on alati palju infot, siis vadistame päris kiiresti. Ükskord me siis rääkisimegi ja ülemus katkestas meie jutu ning küsis miks me nii kiiresti räägime ja jäi meid vaatama näoga, et tal on meist tõesti väga kahju, et me endale nii hirmsa haiguse külge oleme saanud.

3 asja mida ma siin koguaeg teen:

• Tahan vetsu
• Tahan süüa, isegi kui ma olen just söömise lõpetanud
• Magan, isegi siis kui telekast tuleb muusika kõige valjema volüümiga ja bussis krõnksus ebamugava tooli peal.

Tööst saab siin väga kiiresti villand. Nii oli meil ka laupäeval. Viis päeva juba tööd teinud ja kaks vaba päeva vaatas vastu. Me olime Kelliga laupäevca õhtul küll väsinud, aga otsustasime siiski juba laupäeval linna minna ja ennast vabaks lasta. Kauaks ei tahtnud me jääda, kuna järgmine päev oli plaan minna Palmasse ja öö seal veeta. Ega me väga kaua väljas ei olnudki, jõudsime juba kell kuus hommikul koju. Ausalt, enamus ajast olime siseruumis :). Laupäeval väljas olles tuli meiel hea mõte. Miks mitte minna ujuma sinna randa, millest me päeval bussiga koguaeg mõõda sõidame. Sinna me läksimegi ja üllataval kombel polnud me üksinda, seal olid mingid hollandlased, kes otsustasid ka oma õhtu lõpetada ujumisega või siis alustada hoopis hommikut.

Pühapäeval, kui olmime paar tunnikset maganud pakkisime ennast kokku ja hakkasime Palma poole minema. Buss läks pool neli ja kohal olime pool kuus. Sõit tundus palju pikem, kui kaks tundi. Palmas pidime Liisaga kokku saama, Liisa on ka minu kursaõde, kes teeb oma praktikat teises Mallorca otsas. Liisal oli töö kella kuueni ja pidi meiega hiljem liituma, seni olime kahekesi. Palmas otsisime endale süüa ja leidsime imemaitsva pitsa. Varsti juba liituski Liisa ja siis istusime ühte söögikohta ja rääkisime oma siinoldud ajast. Hiljem läksime klubisid otsima, et saaksime ka tantsida. Ma ütlen ausalt, et mina olin Palma ööelus natuke pettunud. Me leidsime küll klubid üles, aga neid oli nii palju ja rahvast oli vähe. Sisse astudes pakuti küll tasuta jooke, aga kui muusikat, mille järgi tantsada ei ole, ega siis ei ole midagi teha kaa. Muusika oli küll tantsuline, aga minu jaoks täiesti tundmatu ja ma ei osanud kuidagi tantsida, pigem õõtsusin. Mulle tuletati küll meele, et ma olen Mallorcal, siin ei saagi olla muuskiat millega ma harjunud olen, aga siin, meie tuttavas Cala d'Oris ju on. Buss Palmast Cala Barcasse tuli tagasi kell kuus hommikul. Tuppa jõudes läksime kohe voodisse ja magasime enamuse esmaspäevast. Esmaspäeva hommikusöök oli kell viis õhtul, kui enamus töötajatel on juba õhtusöök.

Me Kelliga kumbki hispaania keelt ei räägi, paar sõna ikka pudistame, aga korralikku vestlust sellega üleval ei pea. Seetõttu pole meil siin ka väga sõpru. Meist üks rõdu edasi elab 5D kutt, kellega me ükskord jutule saime. Ta on ka hispaaniast, aga oskab imekombel inglise keelt. Igastahes, me oleme Kelliga tähelepannud, et tal on palju sõpru, niisiis me tegime plaani. Saame sõbraks 5Dga ja siis omakorda kõigi tema sõpragega ja voila, ongi palju sõpru. Päev pärast 5Dga rääkismist läks ta koju, sest tal oli viimane päev. Nüüd oleme jälle nullis tagasi :(.

• Meil ei ole toas koristramis vahendeid, harja ja kühvlit käime naabritelt küsimas.
• Mul oli pool nädalat väikese varba all vill, mida ma ise pidasin paksenenud nahaks.
• Basseini ääres ei tohi me käia, edaspidi peame leppima rannaga.
• Muusikakanalilt tuleb ainult loetud arv laule, mis kõik on meil juba peas.
• Kui tööl on hullumaja, siis koristab ka hotelli direktor laudu.
• Kurjus küsis, kas me mitte Tšehho-Slovakkiast pärit pole. No tõesti, seda riiki ei eksisteeri juba väga pikka aega.
• Käia siin juuksed lahti, on enesetapu missioon.

Head tuju,

ML

Teistsugused mastid

Nutella pitsa

Liiter Sangriat. Me ei teadnud, et see nii suur on kui tellisime.

BÖÖÖÖ

Tere tulemast hullumajja ehk orjataride tavaline tööpäev

Päev algab kell 7 või vähemalt peaks. Tavaliselt lükkame äratuskella edasi ja voolame vooditest kell 7.20-7.30. Meisterdame endale võileivad saiast, mis on koguaeg pehme ja läheme rõdule kiiret hommikusööki nautima. Peale hommikusööki paneme töövormid selga ja paneme juuksed patsi, lohakalt kanname ka ripsmetele dušši, sest silmad on ikka veel udused. Viis minutit enne tööpäeva algust haarame kapiservalt huulepulga, peegli ja telefonid ning astume kodust välja. Hiljaks ei ole me veel kunagi jäänud, tööle jõuame alati täpselt, sekund või paar jääb isegi üle.
 Söögisaal on jaotatud sektoriteks ning iga töötaja saab endale hommikuti oma sektori mida korras hoida. Meil Kelliga on enamasti sama tsoon. Iga hommik me tormamegi endale tuttavate toolide vahele ja asume nõusid ära vedama. Jah just nimelt vedama, sest enamus inimesi võtab iga saia jaoks eraldi taldriku. Mis me siis hommikul täpselt tööl olles teeme? Teretame kõiki töötajaid, neid on palju, mina ütlen Häälitsejale oma nime, sest ta unustab selle järjepidevalt ära. Hommikuti võitleme haigutustega ja sunnime naeratused näole. Tassime nõusi nagu juba eelpool mainitud ja katame lauad tonniste kandikutega. Hommikusse kattesse kuulub nuga, kahvel, väike lusikas ja salvrätik. Hommikuti tuleb ka väikeste lusikate pärast teiste töötajatega võidelda, kuna neist on alati puudus. Kui hommikusöök hakkab lõppema, siis katame lauad lõunasöögiks, täidame nii soola- kui ka pipratoosid ja voldime õhtusöögiks riidest salvrätikuid. Kui kell saab 12, siis jätavad kõik oma tööd sinnapaika ja kiirustavad sööma.
 Peale sööki, me Kelliga tuleme tuppa ja vedeleme siin mõndaaega. Kui oleme jälle inimesteks saanud, siis läheme basseini äärde, teeme vees mõned ringid ja päevitame.Mõnikord mängime ka kaarte. Kui me oleme väga väsinud, siis peale ujumist tyuleme tuppa ja magama tunni või paar, oleneb kui palju meil aega on. Kui me ei ole nii väsinud, et magama peaks, siis me vaatame mõnda filmi. Tõesti, igapäev päris nii ei ole. Mõni päev vahetame me päevitamise ja ujumise linnaskäigu vastu. Bussijuht juba teab, et ma alati võtan kaks piletit Cala d'ori ja tagasi.
 Peale lebotamist või siis mõningal juhul ka magamist, kammime me oma juuksed ja teeme soengu. Jah, õhtuti proovime me midagi muud oma juustega teha kui tavaline ja lihtne hobuse saba. Paneme selga õhtuse töövormi ja läheme sööma kella poole seitsmeks. Kuna töötajatele tuuakse õhtusöök kell viis, siis kui meie sööme, saame me tavaliselt kuivanud palukesi. Me tõesti proovime ka kella viieks sööma minna, aga sellest ei tule veel  midagi välja ja me peame veel harjutama.
 Õhtune töö hakkab meil kell 19.00. Selleks kellaks me ka kohale jõuame, pole ju mõtet varem minna. Ega õhtune töö väga hommikusest ei erine. Veame samamoodi nõusi ära. Õhtul on lihtsalt jama selles, et inimesed tulevad kõik kuidagi korraga ja siis nad seisavad ukse juures ja ootavad kuni mõni laud vabaneb. Siis on päris hullumaja käes, tunne oleks nagu oleks satunud kuhugi liinitööle. Ühed istuma, söök neile sisse, nõude koristamine ja siis on juba järgmised kohal.
 Kuna me oleme Kelliga kahekesi ühes tsoonis, siis tavaliselt ühte meist jooksutatakse sinna kus on abi vaja. See hetk me tunnemegi ennast orjataridena. Nõme on ju see, et kui igal õhel on oma sektor mida järgida ja hullumaja on käes, siis miks kuradima pärast peab veel teiste töökaaslastega laterdama ja lasta minul ja Kellil teha ära nende tegemata töö. Ikka loomulikult sellepärast, et me Kelliga ei oska hispaania keelt ja ei saa vestlusse süveneda.
 Kui õhtusöök hakkab läbi saama ja inimesi on vähem, siis tuleb jälle Häälitseja ja küsib mu nime. Ma ei kujuta ette mis asi tal seal kõrvade vahel on. Igastahes aju, mis teistel inimestel ka sinna midagi talletab, tal ei ole. Kui nõud on veetud ja lauad ka hommikusöögiks kaetud, siis peab keegi ära lugema kõik mustad laudlinad ja riidest salvrätikud, eile oli viimaseid üle tuhande. Õhtune  töö lõppeb meil kell 23.00. Tavaliselt saame me varem valmis ja siis me kahekesi tuterdame vahetuse vanema ees ja ootame, et tal meist hale hakkaks ja me saaksime varem koju. Mõnikord see ka toimib. Koju jõudes, viskame jalanõud nurka ja naudime rahu. Sellega meie päev ka lõppeb.
• Inimesed söövad nagu sead.
• Ükskord leidsin kausi koos krõbinate, piima ja vorstiga. (See nägi veel hullem välja kui kõlab)
• Kliendid ei tea söögiriistade asetusest midagi. Nad jätavad noad-kahvlid vedelema ja siis vaatavad imestunult, et miks ma tema taldrikut ära ei korista. On ka teine äärmus, mõned panevad ilusti söögiriistad oma tühjale taldrikule kõrvuti, kella viie suunas. Kui ma hakkan nende taldrikut ära võtma, siis on nad nägudega nagu ma rööviks neid.
• Mõned kliendid laovad kõik oma kasutatud nõud väga kõikuvasse virna, et teenindajat aidata. Eks ma siis võtan selle virna mis näeb välja nagu auguline jenga torn ja palvetan, et nõud enne taharuuni põrandale kildudeks ei kukuks.
• Üks teenindaja proovib järjepidevalt portselanist taldrikutelt mõlke välja taguda. Igakord lõpetab ta katkise taldrikuga. Samas ma ei saa üldse aru, kus ta seal neid mõlke näeb.
Palju päikest ja sooja ilma, näeme 79 päeva pärast,
ML

You sound a bit ......., are you from......?/ Party won't start until we walk in!

 Ma ei ole siin kaua olnud, aga jõudsin järeldusele, et väga suur hulk inimesi on rumalad. Kohe kindlasti mitte kõik, aga suurem enamus siiski on. Minult küsitakse iga päev kust ma pärit olen. Seda küsivad kliendid kui ka töökaaslased. Mõni küsib seda lausa mitu korda päevas, ju neile siis ei jää meelde. Kui nad kuulevad vastuseks Eesti, siis mõned tevad näo, et nad teavad, kus Eesti asub, aga tegelt ei tea ja siis julgemad ütlevad otse välja, et neil pole õrna aimugi. See kutt kes on Belgiast ja töötab koos meiega siin samas hotellis näis teadvat minu kodumaad, aga ma pole kindel. Töökaaslaste viimase teooria järgi on Eesti väike kohake Poolas.

Kelliga räägime omavahel eesti keelt. Töökaaslased, kes kuulevad meid rääkimas küsivad alati kas me pole mitte venelased/poolakad, mõned üksikud on pakkunad ka britte. No kuulge, vene keele ja inglise keele võiks ju ikka kuulmise järgi ära tunda. Ma ei sunni neid eesti keelt ära tundma, sest see on nii vähe räägitav, aga kui ülejäänud meid kuulavad, siis võiks ju aru saada, et see ei ole ligilähedanegi ei vene ega ka inglise keelele.

Uskuge või mitte, meil oli neli päeva pilvine ja eestis võiks seda nimetada tormieelseks olekuks. Õhk oli soe ja hästi hästi lämbe. Helesinine vesi oli midagi sarnast nagu eesti merevesi ja oli tagasi tõmmanud oma 3 meetrit kindlasti. Nii mina kui ka Kelli lootsime, et tuleb torm, aga see kõik piirdus kerge tibukaga. :(

Töökaaslased räägivad meiega järjepidevalt hispaania keeles pikad jutud maha, siis vaatavad meid paar hetke ning lähevad otsivad kellegi, kes hispaania keelt valdab. Sõna VAMOS ajab mind juba närvi, samuti Kellit. Kõik kasutavad seda sõna niisama kui neil igav on või kui nad kedagi näevad.

Te ju teate, et me oleme Kelliga igal pool koos, ka tööl on meil alati olnud niiöelda sama tsoon mida siis jälgida ja kus me tööd peame tegema. Mind on paar korda hommikuti saadetud teise tsooni, aga õhtul oleme ikka ja alati koos olnud. Paar päeva tagasi saadeti mind ka õhtul üksinda teise tsooni. Kui töökaaslased seda nägid siis läksid kõigil silmad suureks kui tõllarattad ja imestasid kuidas ülemus meid lahutada julges.

Pühapäeval käisime Kelliga töökaaslasel Zenjal abis. Ta elab turistikas kohas ja maalilises majakeses. Suvel kolib ta oma majast välja ja annab selle turistidele rentida, ise elab samal ajal linnast kaugemal maamajakeses, mida ümbritsevad viinamarjad. Zenja mees rääkis, et need saavad septembriks valmis, siis saame maitsta neid. Mina jätan arvatavasti proovimise vahel. Pärast Zenja juures töötegemist sõime me tõelist hispaania paellat. Kes ei tea, siis see on riisi ja mereandidega väga maitsev toit. Mina nokkisin loomulikult enamus mereannid välja. Kui me hakkasime ära minema, siis Zenja mees mainis, et me koristame väga korralikult, mispeale me ütlesime, et nojah, me ju õpime seda koolis :). Zenja ka maksis meile meie tehtud töö eest, aga mina ei näinud seda kui lisaraha teenimis võimalust vaid võtsin seda kui sõbra aitamist.

Kuna meil oli Kelliga jälle kaks vaba päeva järjest, siis otsustasime minna Cala d'Ori ennast lõdvaks laskma. Lõpuks leidsime ennast jälle meile tuttavast kohast, sellest inglise pubist/baarist. Jooke tellides tundis baarman meid ära ja samuti ka mõned ülejäänud töötajad, kes meid ka eelmine nädalavahetus nägid. Baaris oli küll inimesi, kuid kõik olid väljas terassil ning tantsupõrand oli tühi. Meil oli Kelliga väga-väga tantsutuju ja otsustasime, et keegi ju peab selle peo käima tõmbama ja nii me seal siis kahekesi tantsisimegi. Mõne hetke pärast olid inimesed väljast sisse kolinud ja julgemad juba tantsisid. Taksoga koju jõudes, suutsin ma ka väljudes oma pöidla auto ukse vahele jätta, nüüd on pool sõrme sinine.

Hommikul kui me ärkasime, siis keegi koputas meie uksele, aga me kumbki ei julgenud ust avada, kuna meil mõlemal olid veel padjanäod. Hommikul suutsime me ka oma niigi katkise vetsupoti täiesti katki teha. Me ei saa enam vett peale lasta ja peame seda nüüd prügiämbriga tegema.

Palju päikest ja head tuju,

ML

Paella

Minisõõrikud

Trepp Zenja kodus

Sangria- kohalik vein

Kaksikud?!

Me Kelliga elame koos, käime koos söömas ja meil on ka sama graafik, pole ju siis palju imestada, et me oleme koguaeg ninapidi koos. Eile saime teada, et kõik kutsuvad meid kaksikuteks, kuna nad näevad meid igalpool koos. Ma ei ole siinseid veel üllatanud tõsiasjaga, et ma olen päriselt ka kaksik, ma arvan, et kui ma seda kunagi neile ütlema peaksin, siis nad kukuvad pikali.

Minu ja Kelli jaoks on siin palju uusi nägusi ja nimesi, nende kõikide selgeks saamine on päris raske, selleks, et me saaks omavahel aru, kellest me räägime, oleme me välja mõelnud hüüdnimed:

• Juan- meie ülemus, tal ei ole hüüdnime, veel
• Väike Juan- meie väiksemat kasvu ülemus, kelle nime me ei teagi
• Kuri ülemus- tema nimi on Pepe, aga me ei saa tema nime kasutada, muidu saakisd kõik aru, kellest me räägime.
• Juan, kes ei ole Juan- tema õige nimi on vist Dani, ma päris kindel ei ole, aga ma tean, et ta õige nimi hakkab ümmarguse tähega.
• Klaasiloopija- mul pole õrna aimugi mis ta nimi olla võiks, aga hüüdnimi tuleb sellest, et tema ülesandeks on mustad klaasid ära viia ja puhtad asemele tuua ja igakord ta laamendab nendega. Ta peaks tõsiselt mõtlema karjäärivahetuse peale.
• Lõhnakuusk/geelipea- Pärisnimi on Jose, tema tegeleb mustade nõudega ja igakord kui ta meist mõõdub, siis tunneme ta lõhna (see on tegelt päris hea).
• 5D kutid- neid on mitu ja igakord kui me nede 5D kinobussist möödume kutsuvad nad meid kinno, pilet polegi nii kallis, 5eurot.
• 5D noor poiss- tal on alati tossud ja pika säärega spordisokid jalas. 5D kutid elavad paar rõdu meist edasi ja igakord kui nad oma pesuga seal majandavad siis ikka lehvitavad ja naeratavad.
• Kurjus- Väga kuri ettekandja. Kui ta oma kandiku ära kaotab, siis ta ei vaevu seda otsima vaid võtab kellegi teise oma ja jookseb sellega ära.
• Lihtsalt sõber- Õhtuti kui me kodu poole kõnnime ja ta meist oma golfikäruga mööda sõidab, siis võtab ta meid peale ja sõidutab meid treppi.
• Loki1- Ta on pakikandja, sõidab samuti golfikäruga, aga meid peale ei võta.
• Loki2- Järsku on hoopis tema Loki1? Ta on samuti pakikandja kuid ta juuked ei ole päris nii lokkis kui Loki1.
• Spiderman- Ta on nii öelda melelahutaja ja teeb igasuguseid trikke.
• Tähtis mees- Ta on vana ja ümmargune, meiega hästi sõbralik.
• Häälitseja- Ta töötab koos meiega ja on samuti ettekandja. Ta oskab ainult hispaania keelt ja ku tal on vaja meiega rääkida, siis ta ei kasuta sõnu vaid häälitseb. Näiteks: piu-pau-sauh tähendab, et me peame laua ära katma.
• Tähtis hot kutt- Ta on ilusa sokolaadi nahatonniga, kannab alati hästi istuvat ülikonda ja kui tal veel prillid ees on, siis iga naine sulab ta jalge ees.

Arvatavasti tuleb hüüdnimesi juurdegi ja alati jääb väike lootus, et me õpime kellegi nime ära.

Päikest ja head tuju,

ML

I'm a barbie girl in the barbie world

8.09.2015 Mallorca päev 8

Nonii mis ma siis vahepeal teinud olen? Ega midagi nii märkimisväärset ei olegi. Esimene väsitav töönädal on seljataga. Pühapäev ja esmaspäev, ehk eile ja täna olid mul vabad päevad. Kuna meil oli kaks vaba päeva järjest, siis me otsustasime Kelliga minna ööelu kaema. Otsustasime, et jääme hotelli. Kella poole kümneks läksime õhtust meelelahutusprogrammi vaatama ja pärast seda oli plaan minna niiöelda kohalikule hotelli diskole. Ilmselgelt oli tantsimas vähe rahvast ja muuskika ka ei olnud suurem asi.

Kell kaksteist sai meil siinsest ööelust villand ja otsustasime takso tellida ning sõita Cala d'Ori. Me ei olnud kindlad ka seal üldse midagi on, aga mõtlesimse siiski vaatama minna, siis teinekord teame. Jõudes linna saime kohe aru, et seal ikka pubid on lahti ning rahvas liigub. Oma õhtut linnas alustasime ühes kokteilibaaris, kus ma jõin kohalikku Caipirinhat. Peale kokteile läksime otsima rahvarohkemat kohta kus ka tantsida saaks. See koht ei olnudki kaugel. Ma arvan, et tegu oli mingisuguse brittide kohaga. Sees oli normaalselt rahvast ja muuskika ka kõlbas tantsimiseks.

Mis aga puutub siinsetesse meestesse, siis eks nad ikka veidi ligi ajavad. AGA niipea kui ma ütlesin, et mind ootab kodus armastus, siis hoidsid nad eemale ja austasid seda. Kui sees palavaks läks, siis jahutasime ennast õuses, baari terrassil ja sattusime rääkima ühe noormehega, kes töötab samuti meie hotellis, aga valju müra tõttu ei saanud me aru, mis ametit ta peab. Huvitav on ka see,et me Kelliga pole teda siin veedetud nädala jooksul veel trehvanud, järsku siis tulevikus näeme.

Siinsed töötajad eriti inglise keelt ei räägi. Ettekandjad kellega ma koos töötan vähemalt mitte, teistega pole aega suhelda olnud. Ning siin on ime, kui leiad kellegi, kes saab inglise keelest aru ja oskab ka vastata. Eile väljas olles kiidsid kõik nii minu kui ka Kelli keele oskust. Igastahes, meie õhtu lõppes kell neili hommikul, kui takso meid treppi tõi ja me mõlemad väsinult voodisse maandusime.

Minu tänane hommik möödus terrassil raamatut lugedes. Nii mõnus oli päikese käes ennast soojendada, õuna süüa ja rahus lugeda. Mingi hetk tuli uni ja nõudis oma osa, mis tal eile saamata jäi. Magasin paar tunnikest ja läksime Kelliga sööma. Õhtul on meil veel plaanis minna vaatama tänast meelelahutusprogrammi, hilja peale me enam ei jää, sest homme on jälle tööpäev.

Paar päeva tagasi meie ülemus Juan muretses meile puldi ja järgmine päev tundsid kõik huvi kas me juba telekat vaatasime? Ausaltöeldes ma täna proovisin vaadata, aga igalt kanalilt tulevad koguaeg reklaamid ja ma ei viitsi oodata kuni need läbi saavad, põhimõtteliselt ma lihtsalt klõpsin kõik kanalid läbi ja panen teleka sama targalt kinni tagasi.

Vahepeal olen ka kaks korda alumisele rõdule roninud, kuna mu kuivama panud asjad lendavad tuulekesega koguaeg alla. Jah, ma olen ka proovinud saada kontakti all elava inimesega, aga igakord kui ma talle ukse taha lähen, siis teda pole.

Palju päikest,

ML

Lumivalgeke veel

Parim rant mis mul kunagi olnud on

Raamat mis mu meelt lahutab

Sõnastik hädavajaliku kodamiseks ja meeldetuletamiseks.

Printsessid herneteral

 3.06.2015 Mallorca päev 4

Täna oli minu esimene tööpäev. Ma ärkasin pool kaheksa, et siis oleks piisavalt aega süüa ja tööriietus selga ajada. Ilmselgelt ärkasin ma liiga vara. Tööle pidin minema kella 9, valmis olin juba pool 9 ja siis vedelesin niisama. Hommikul pean laudu koristama ja eelaktte tegema. Kõige naljakam ja tüütum on salvrärikute lauale asetamine lusika ja kahvliga. Siis kui kliente pole, võime ka kätega seda teha :). Töö pole kaelamurdev, kuid veidi füüsiliselt raske. Võibolla on lihtsalt minu käed liiga nõrgad kandiku kandmiseks. Ma ei tea kas see hakkabki nii olema, aga täna saime tunnikese varem töölt tulema ehk tegime 4 tunni asemel tööd ainult 3, on see vast elu :).

Peale tööd läksime taaskord meile juba tattavasse linnakesse Cala D'ori. Meid sõidutas sinna imetore eesti tüdruk Cenja, kellest ka eelmises postituses juttu oli. Ta viis meid suurde toidupoodi, mis meenutas natuke eesti Prismat, noh nii, et toidupoest saad kõike. Enamus siinsed toidupoed müüvadki ainult toidukraami. Sealses suures poes Cenja küsis, kas sukki on, seal ei olnud ja meid suunati teise poodi edasi, öldi, et praegu pole mõtet minna, sest seal on siesta. Kuna me juba toidupeos olime, siis kasutasime Kelliga võimalust ja ostsime endale koju süüa. Cenja ladus kõik letile ja ütles, et tema maksab, me pidavat siin vähe palka saama. Siesta lõpuni ol veel aega ning otsustasime lähedal olevas kohvikus aega parajaks teha. Ka seal Cenja maksis, seekord ütles veel lisaks, et ta tahab meid aidata nii plaju kui võimalik. Pärast kohvit läksime poekest otsima ja leidsime ka sukad. Loomulikult me Kelliga ise neid ei leidnud, kuna meil ei olnud õrna ainugi, et neid peab küsima.

Mõned tähelepanekud siinsest elust:

• Suunatuli on siin suhteliselt mõtetu asi, seda kasutavad vaid need, kellel sõitse liiga igav on.
• Kui sa oled joonud ära 2 pudelit õlut/2 klaasi veini/1 martini siis sa võid autoga sõita.
• Taksojuht kontrollib vaid siis turvavöö kasutamist, kui politsei läheduses on.
• Kui minu pangakaardil ei oleks pilti peal, siis peaksin igakord kaardiga maksmisel passi näitama.
• Kui alustad hispaanlasega suhtlemist, siis igakord küsib ta kuidas sul läheb, ootamata vastust.
• Enemikel siinsetest elanikest on pisikesed autod, kuna nendega on kergem manööverdada ning parkiniskoha puudumisel annab selle suvakasse kohta jätta.
• Kui sa oled suitsetaja, siis tuleb oma suitsupakki hoolega valvata, kuna ka kaastöötajad võivad selle pihta panna.
• Siin on täiesti tavaline kui kaks Juani koos sisse astuvad ja ruumis ootab neid juba üks Juan.
• Põrandapesijad on alati kurjad.

Minu õhtune tööpäev on sarname hommikusega, vahe on lihtsalt sellest, et kate mis tuleb lauale panna on veidi teistsugune. Olenemata, kas ma olen tööl hommikul või õhtul, siis aeg ROOMAB. Kell nagu seisaks paigal. Peale tööpäeva on jalad läbi ja on selline tunne,et kasvõi veereks tuppa, kuna jalad ei taha hästi kanda.

4.06.2015 Mallorca päev 5.

Täna hommikul pidime minema juba kella 8 tööle. Hommikul oli selline väss, aga voodist ma ennast kuidagi välja vedasin. Töö oli nagu ikka, västitav. Küsisin ka oma ülemuselt hispaania keeles, et mis kellaks me Kelliga õhtul tööle peame minema ning pärast ülemus reklaamis kõigile kuidas ma tema käest hispaania keeles küsisin. Meie ülemus Juan sai kuidagi teada, et meil ei ole toas telekapulti, täna ta ütles, et tellis meile ühe. Eriti lahke temast :).

Natuke ka pealkirja sisust siis. Nimelt, mina olen ära põlenud, ärge muretsege, mitte väga. Minu käekesed on raskete kandikute kandmisest kanged. Juan, seekord mitte ülemus vaid töökaaslane lubab mul ainult laualinu kanda, kuna ta teab, et mu käed valutavad. Mis puutub Kellisse, siis ka tema on hädine. Tal valutab selg juba mitmendat päeva ja jalad on villis.-->  me ikka ei kannata siinset elu. Olgu, olgu, ega see olukord nii hull ka ei ole, aga eestlastele kohaselt vingume me ka siin Hispaanias olles.

Päikest teile,

ML

1.06.2015 Mallorca päev 2.

Nonii, teine päev siin ka üle elatud. Nagu eelmises postituses lubatud, siis tänane päev oligi suhteliselt sisutihe. Ärkasime pool kaheksa, et kella 9 valmsi olla. Hommikul sättisime ennast valmis ning läksime hommikusöögile mida me ei leidnud. Õnneks olime eelmisel päeval ostnud endale koju võileiva materjali ning siis sõime hommikust kodus, meie mõnusal väiksel rõdul. Kell 9 saime kokku ühe türdkukuga, kes viis meid pealinna Palmasse. Seal tegime endale security numbri, mis kestab terve elu :) . Aa, siin on täiesti tavaline, et ametiasutustes ei tehta sinu dokumentidest koopiaid. Ehk, kui siin on vaja mingit teemat kuskil ajada, siis tuleb ise kärutäie koopiatega kohale minna.

Kui Palmas olid tähtsad asjad ajatud, siis sõitsime hotelli lähedal asuvasse Cala d'ori, sinna linna kus me ka eelmine päev olime käinud. Cala d'oris tegeime me endale Kelliga hispaania arveldusarved. No seal läks meil ikka kõvasti üle tunni. Järjekorda nagu eriti ei olnudki, aga ootama pidi ikka pikalt. Lõpuks kui meid kutsuti, siis konto tegemine ei käinud nii kiiresti ja lihtsalt kui Eestis. Seal pidi andma miljon allkirja ja sada asja veel. Lõpuks saime ikka hakkama. Kaks asja kolmest oli meil aetud, jäi veel hispaania kõnekaardi ostmine. Meile öeldi kella kahe aeg, et praegu pole mõtet minna, igal pool on siesta. Kuna meil olid kõhud tühjad, siis valisime wifiga söögikoha ja tegime seal oma aega parajaks. Kell 16.30 avati lõpuks ka mobiilipood. Müüja oli igati sõbralik, andis meile soodsaima paketi ja aitas ka kaardid telefoni panna ja kõik ära seadistada. Mis te arvate, kas ka kõnekaardi ostmiseks läks passi vaja? Loomulikult läks. Ma üldse ei imestaks kui varsti küsitaks dokumenti ka burgeri ostmisel.

Õhtul jõudsime tagasi hotelli ja jäime Juani ootama. Ta on meie siine praktika juhendaja. Pea 40 minutit saime oodata, kui öeldi, et Juan on praegu tööl, tulge hiljem tagasi. Hommikul saime teada, et meil on homme esimene tööpäev, kuid me ei tea siiamaani, kus ja mis kell me olema peame. Loodan, et õhtuhämaruses Juaniga vesteldes saame selgust. Muideks meile Kelliga tundub, et Juan on üldse öökull, kuna me oleme teda ainult kõõksumas kuulnud.

Nii, käisime ja saime Juaniga kokku. Tuli välja, et tema oskab ainult hispaania keelt. Ta viis meid oma kabinett ja sinna tuli veel üks tüdruk, kes töötab samuti restoranis. Tema oli meie tõlgiks. See tüdruk on samuti Eestist, Narvast, seega räägib ta ainult vene ja hispaania keelt. Meie töögraafiku ja tähtsate juttude ajamine käis siin nii, et Juan rääkis hispaania keeles selle tüdrukule. Tüdruk tõlkis vene keeles Kelile ja Kelli siis omakorda mulle seda mida mina hispaania ja vene keelest veel aru ei olnud saanud. Meile öeldi, et homme on meie esimene tööpäev. Hommikul kell 9-13 ja siis õhtul 19-23. Meile Kelliga sobis, päev on mõnus vaba ja saab lebotada. Kui hakkasime ära minema siis lasi ülemus meist pilgu üle ja ütles, et mina pean ära võtma oma kaks sõrmust, käekette ei tohi tööl olla, ainult kell. Kõrvarõngastets tohib mul ka olla ainult üks paar, kaelakett võib olla, kuna see jääb nagunii tööriietuse alla.

2.06.2015 Mallorca päev 3.

Täna pidi olema meie esimene tööpäev. Ajasime ennast hommikul suure ootusärevusega üles, sõime hommikust ja panime tööriietuse selga ning korjasime hoolega kõik üleliigsed vidinad enda küljest ära. Leidsime ilusti oma töökoha üles ja tuttav tüdruk eelmisest õhtust asus meid kohe juhendama. Meie ülesandeks on hommikusöögil laudu koristada ja kui inimestel on küsimusi, siis neid ka aidata. Olime tööd teinud oma 7 minutit kui tuli meie ülemus ja ütles, et me peame minema kuhugi administratsiooni. Jooksime siis Kelliga sinna ja tuli välja, et me ei võigi tööd teha, kuna me pole vajalikke pabereid mingi tähtsa inimese kätte viinud. Selline siis oligi meie esimene tööpäev. Tegime ränka tööd 7 minutit :).

Kuna meie ülejäänud päev oli vaba, sest tööle hakkame siis uuesti homsest, otsustasime esimest korda randa minna. Rannas oli nii mõnus. Vette me siiski ei läinud, ainult jalgupidi, kuna vesi oli meie jaoks ikka liiga külm veel. Pärast rannaskäiku otsustasime minna hotelli lähedal asuvasse väikelinna Porto Petrosse, kuna meil ei olnud töötegemiseks vajalike sukkapükse. Väikelinna me jalutasime, sinna ei olnud pikk maa, kõndisime natuke alla poole tunni. Porto Petro on väike ja hästi rahulik linn. Sukkpükse me sealt ei leidnud. Me ei leidnud sealt eriti midagi. Kuna sukkapükse oli meil siiski vaja siis otsustasime minna juba omale tuttavasse linna Cala D'ori. Ega ka seal polnud kerge neid sukki leida. Me kammisime kõik poed läbi, aga ei leidnud neid.

Päev hakkas lõpule jõudma ja kätte tuli aeg, kui läks meiel hotelli juurde viimane buss. Läksime 5 minutit varem bussipeatusesse nagu korralikud inimesed ikka. Ootasime ja ootasime. Päike paistis lagipäehe ja istuda ka ei olnud kuhugi. Buss tuli lõpuks 25 minutit hiljem. Sõit hotelli tagasi kestis umbes 45 minutit (taksoga on see vaevu 10). Aga ega see sõit igav polnud. Siin Mallorcal on kitsad täis pargitud tänavad, kus see suur ja lai buss sõitma peab. Iga nurga peal vaatasin huviga, kas buss sõidab kellelgi külje või peegli maha. Kahjuks ei sõitnud :(.

Homme lähen proovin jälle tööd teha. Ilusat ilma teile sinna,

ML

Hiiglaslik plätu

Väikelinn Porto Petro

Minikrõbinad

Meie hotelli lemmikpaik, siin on wifi :)

Ja lõpetuseks: viinerid purgis!