Ma ei ole siin kaua
olnud, aga jõudsin järeldusele, et väga suur hulk inimesi on
rumalad. Kohe kindlasti mitte kõik, aga suurem enamus siiski on.
Minult küsitakse iga päev kust ma pärit olen. Seda küsivad
kliendid kui ka töökaaslased. Mõni küsib seda lausa mitu korda
päevas, ju neile siis ei jää meelde. Kui nad kuulevad vastuseks
Eesti, siis mõned tevad näo, et nad teavad, kus Eesti asub, aga
tegelt ei tea ja siis julgemad ütlevad otse välja, et neil pole
õrna aimugi. See kutt kes on Belgiast ja töötab koos meiega siin
samas hotellis näis teadvat minu kodumaad, aga ma pole kindel.
Töökaaslaste viimase teooria järgi on Eesti väike kohake Poolas.
Kelliga räägime
omavahel eesti keelt. Töökaaslased, kes kuulevad meid rääkimas
küsivad alati kas me pole mitte venelased/poolakad, mõned üksikud
on pakkunad ka britte. No kuulge, vene keele ja inglise keele võiks
ju ikka kuulmise järgi ära tunda. Ma ei sunni neid eesti keelt ära
tundma, sest see on nii vähe räägitav, aga kui ülejäänud meid
kuulavad, siis võiks ju aru saada, et see ei ole ligilähedanegi ei
vene ega ka inglise keelele.
Uskuge või mitte, meil
oli neli päeva pilvine ja eestis võiks seda nimetada tormieelseks
olekuks. Õhk oli soe ja hästi hästi lämbe. Helesinine vesi oli
midagi sarnast nagu eesti merevesi ja oli tagasi tõmmanud oma 3
meetrit kindlasti. Nii mina kui ka Kelli lootsime, et tuleb torm, aga
see kõik piirdus kerge tibukaga. :(
Töökaaslased räägivad
meiega järjepidevalt hispaania keeles pikad jutud maha, siis
vaatavad meid paar hetke ning lähevad otsivad kellegi, kes hispaania
keelt valdab. Sõna VAMOS ajab
mind juba närvi, samuti Kellit. Kõik kasutavad seda sõna niisama
kui neil igav on või kui nad kedagi näevad.
Te
ju teate, et me oleme Kelliga igal pool koos, ka tööl on meil alati
olnud niiöelda sama tsoon mida siis jälgida ja kus me tööd peame
tegema. Mind on paar korda hommikuti saadetud teise tsooni, aga õhtul
oleme ikka ja alati koos olnud. Paar päeva tagasi saadeti mind ka
õhtul üksinda teise tsooni. Kui töökaaslased seda nägid siis
läksid kõigil silmad suureks kui tõllarattad ja imestasid kuidas
ülemus meid lahutada julges.
Pühapäeval
käisime Kelliga töökaaslasel Zenjal abis. Ta elab turistikas kohas
ja maalilises majakeses. Suvel kolib ta oma majast välja ja annab
selle turistidele rentida, ise elab samal ajal linnast kaugemal
maamajakeses, mida ümbritsevad viinamarjad. Zenja mees rääkis, et
need saavad septembriks valmis, siis saame maitsta neid. Mina jätan
arvatavasti proovimise vahel. Pärast Zenja juures töötegemist
sõime me tõelist hispaania paellat. Kes ei tea, siis see on riisi
ja mereandidega väga maitsev toit. Mina nokkisin loomulikult enamus
mereannid välja. Kui me hakkasime ära minema, siis Zenja mees
mainis, et me koristame väga korralikult, mispeale me ütlesime, et
nojah, me ju õpime seda koolis :). Zenja ka maksis meile meie tehtud
töö eest, aga mina ei näinud seda kui lisaraha teenimis võimalust
vaid võtsin seda kui sõbra aitamist.
Kuna
meil oli Kelliga jälle kaks vaba päeva järjest, siis otsustasime
minna Cala d'Ori ennast lõdvaks laskma. Lõpuks leidsime ennast
jälle meile tuttavast kohast, sellest inglise pubist/baarist. Jooke
tellides tundis baarman meid ära ja samuti ka mõned ülejäänud
töötajad, kes meid ka eelmine nädalavahetus nägid. Baaris oli
küll inimesi, kuid kõik olid väljas terassil ning tantsupõrand
oli tühi. Meil oli Kelliga väga-väga tantsutuju ja otsustasime, et
keegi ju peab selle peo käima tõmbama ja nii me seal siis kahekesi
tantsisimegi. Mõne hetke pärast olid inimesed väljast sisse
kolinud ja julgemad juba tantsisid. Taksoga koju jõudes, suutsin ma
ka väljudes oma pöidla auto ukse vahele jätta, nüüd on pool
sõrme sinine.
Hommikul
kui me ärkasime, siis keegi koputas meie uksele, aga me kumbki ei
julgenud ust avada, kuna meil mõlemal olid veel padjanäod. Hommikul
suutsime me ka oma niigi katkise vetsupoti täiesti katki teha. Me ei
saa enam vett peale lasta ja peame seda nüüd prügiämbriga tegema.
Palju
päikest ja head tuju,
ML
![]() |
| Paella |
![]() |
| Minisõõrikud |
![]() |
| Trepp Zenja kodus |
![]() |
| Sangria- kohalik vein |







No comments:
Post a Comment