Päev algab kell 7 või vähemalt peaks. Tavaliselt lükkame äratuskella edasi ja voolame vooditest kell 7.20-7.30. Meisterdame endale võileivad saiast, mis on koguaeg pehme ja läheme rõdule kiiret hommikusööki nautima. Peale hommikusööki paneme töövormid selga ja paneme juuksed patsi, lohakalt kanname ka ripsmetele dušši, sest silmad on ikka veel udused. Viis minutit enne tööpäeva algust haarame kapiservalt huulepulga, peegli ja telefonid ning astume kodust välja. Hiljaks ei ole me veel kunagi jäänud, tööle jõuame alati täpselt, sekund või paar jääb isegi üle.
Söögisaal on jaotatud sektoriteks ning iga töötaja saab endale hommikuti oma sektori mida korras hoida. Meil Kelliga on enamasti sama tsoon. Iga hommik me tormamegi endale tuttavate toolide vahele ja asume nõusid ära vedama. Jah just nimelt vedama, sest enamus inimesi võtab iga saia jaoks eraldi taldriku. Mis me siis hommikul täpselt tööl olles teeme? Teretame kõiki töötajaid, neid on palju, mina ütlen Häälitsejale oma nime, sest ta unustab selle järjepidevalt ära. Hommikuti võitleme haigutustega ja sunnime naeratused näole. Tassime nõusi nagu juba eelpool mainitud ja katame lauad tonniste kandikutega. Hommikusse kattesse kuulub nuga, kahvel, väike lusikas ja salvrätik. Hommikuti tuleb ka väikeste lusikate pärast teiste töötajatega võidelda, kuna neist on alati puudus. Kui hommikusöök hakkab lõppema, siis katame lauad lõunasöögiks, täidame nii soola- kui ka pipratoosid ja voldime õhtusöögiks riidest salvrätikuid. Kui kell saab 12, siis jätavad kõik oma tööd sinnapaika ja kiirustavad sööma.
Peale sööki, me Kelliga tuleme tuppa ja vedeleme siin mõndaaega. Kui oleme jälle inimesteks saanud, siis läheme basseini äärde, teeme vees mõned ringid ja päevitame.Mõnikord mängime ka kaarte. Kui me oleme väga väsinud, siis peale ujumist tyuleme tuppa ja magama tunni või paar, oleneb kui palju meil aega on. Kui me ei ole nii väsinud, et magama peaks, siis me vaatame mõnda filmi. Tõesti, igapäev päris nii ei ole. Mõni päev vahetame me päevitamise ja ujumise linnaskäigu vastu. Bussijuht juba teab, et ma alati võtan kaks piletit Cala d'ori ja tagasi.
Peale lebotamist või siis mõningal juhul ka magamist, kammime me oma juuksed ja teeme soengu. Jah, õhtuti proovime me midagi muud oma juustega teha kui tavaline ja lihtne hobuse saba. Paneme selga õhtuse töövormi ja läheme sööma kella poole seitsmeks. Kuna töötajatele tuuakse õhtusöök kell viis, siis kui meie sööme, saame me tavaliselt kuivanud palukesi. Me tõesti proovime ka kella viieks sööma minna, aga sellest ei tule veel midagi välja ja me peame veel harjutama.
Õhtune töö hakkab meil kell 19.00. Selleks kellaks me ka kohale jõuame, pole ju mõtet varem minna. Ega õhtune töö väga hommikusest ei erine. Veame samamoodi nõusi ära. Õhtul on lihtsalt jama selles, et inimesed tulevad kõik kuidagi korraga ja siis nad seisavad ukse juures ja ootavad kuni mõni laud vabaneb. Siis on päris hullumaja käes, tunne oleks nagu oleks satunud kuhugi liinitööle. Ühed istuma, söök neile sisse, nõude koristamine ja siis on juba järgmised kohal.
Kuna me oleme Kelliga kahekesi ühes tsoonis, siis tavaliselt ühte meist jooksutatakse sinna kus on abi vaja. See hetk me tunnemegi ennast orjataridena. Nõme on ju see, et kui igal õhel on oma sektor mida järgida ja hullumaja on käes, siis miks kuradima pärast peab veel teiste töökaaslastega laterdama ja lasta minul ja Kellil teha ära nende tegemata töö. Ikka loomulikult sellepärast, et me Kelliga ei oska hispaania keelt ja ei saa vestlusse süveneda.
Kui õhtusöök hakkab läbi saama ja inimesi on vähem, siis tuleb jälle Häälitseja ja küsib mu nime. Ma ei kujuta ette mis asi tal seal kõrvade vahel on. Igastahes aju, mis teistel inimestel ka sinna midagi talletab, tal ei ole. Kui nõud on veetud ja lauad ka hommikusöögiks kaetud, siis peab keegi ära lugema kõik mustad laudlinad ja riidest salvrätikud, eile oli viimaseid üle tuhande. Õhtune töö lõppeb meil kell 23.00. Tavaliselt saame me varem valmis ja siis me kahekesi tuterdame vahetuse vanema ees ja ootame, et tal meist hale hakkaks ja me saaksime varem koju. Mõnikord see ka toimib. Koju jõudes, viskame jalanõud nurka ja naudime rahu. Sellega meie päev ka lõppeb.
• Inimesed söövad nagu sead.
• Ükskord leidsin kausi koos krõbinate, piima ja vorstiga. (See nägi veel hullem välja kui kõlab)
• Kliendid ei tea söögiriistade asetusest midagi. Nad jätavad noad-kahvlid vedelema ja siis vaatavad imestunult, et miks ma tema taldrikut ära ei korista. On ka teine äärmus, mõned panevad ilusti söögiriistad oma tühjale taldrikule kõrvuti, kella viie suunas. Kui ma hakkan nende taldrikut ära võtma, siis on nad nägudega nagu ma rööviks neid.
• Mõned kliendid laovad kõik oma kasutatud nõud väga kõikuvasse virna, et teenindajat aidata. Eks ma siis võtan selle virna mis näeb välja nagu auguline jenga torn ja palvetan, et nõud enne taharuuni põrandale kildudeks ei kukuks.
• Üks teenindaja proovib järjepidevalt portselanist taldrikutelt mõlke välja taguda. Igakord lõpetab ta katkise taldrikuga. Samas ma ei saa üldse aru, kus ta seal neid mõlke näeb.
Palju päikest ja sooja ilma, näeme 79 päeva pärast,
ML
No comments:
Post a Comment